Mõtleme, kuidas presidendi ülesannet täita.

Üks abinõu oleks väga lihtne, samas mitte põhiseaduspärane. Seega praktikas teostamatu. Kuid räägime sellest siiski. Tuleb valijate ringi piirata. Piltlikult: kui valida saaksid Ilmar Raag, Rein Raud ja Indrek Neivelt, aga poe tagant Vova ei saaks valida, siis tehtaks kampaania, mis on rohkem kohandatud Raagile. Madalaim ühine nimetaja tõstetaks kõrgemale.

Valimisõiguse saavad näiteks üksnes need, kes annavad ära spetsiaalse valijaeksami. Elementaarsed teadmised Eesti riigiehitusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest, majanduse toimimisest jne. Enamik inimesi ei viitsi nagunii sellega jännata, s.t valijatest jääb järele aktiivsem osa. Kandideerimiseks tuleb anda veel tigedam eksam.

Niipalju demokraatia piiramisest. Aga mida veel teha annaks?

Põhimõtteliselt saabki kampaaniat teha kahel viisil: skandaalide ja süüdistuste abil, või esitades programme ja andes valimislubadusi. Kui on tahtmine esimest komponenti nõrgendada, tuleb teist tugevdada ning rohkem esile tuua.

Üks uitmõte võiks olla valimislubaduste (ning nende täitmise kon­trolli) reeglipärastamine, paremini võrreldavaks muutmine. Võibolla isegi institutsionaliseerimine.

S.t peaks olema võimalik kehtestada kord, et kõik valimislubadused esitatakse ning registreeritakse ametlikult. Määratakse ära, mis asi üldse on valimislubadus, millest see koosneb (näiteks valdkond, meede, tähtaeg, maksumuse hinnang).

Lubadused leiduvad veebis ja on valdkonniti võrreldavad. Valimisreklaamides/kampaaniates tohib edastada üksnes registreeritud lubadusi. Kord aastas esitab sõltumatu audiitor – nt PriceWaterhouseCoopers või Deloitte Touche – auditi, kuidas edeneb lubaduste täitmine. Valitsused on meil koalitsioonilepingute kohta oma aruandeid juba näidanud, nii et tegu poleks päris tundmatu värgiga.

Mis sest kasu oleks?

Kui valimislubaduste omavaheline võrdlemine ja täitmise kontrollimine seisab kindlamatel jalgadel, pööratakse nendele ka rohkem tähelepanu. Kasvab võimalus, et sisulised teemad saavad kampaanias olulisema koha.

Miinused: sadades omavalitsustes valimislubaduste täitmise auditeid tellida läheks üpris kulukaks. Süsteem soosiks jälle suuremaid parteisid, kellel on ligipääs administratiivsele ressursile. Skandaalid ei jääks nagunii tekkimata.

Head lahendust presidendi ülesande täitmiseks tegelikult ei ole. Kui mitte arvestada võimalust, et inimesed lihtsalt hakkavad ühel päeval heaks.

Kas kakluse ja pettuste teke pole kusagil süsteemi liiga sügavale sisse programmeeritud? Need kohad tuleks kõigepealt üles leida.