Tema suurim kontseptuaalne viga seisneb minu meelest just antud kurikuulsa termini kasutamises; kui juba tuua ajaloolisi paralleele, siis võiks käesolevat rahvusvahelist olukorda võrrelda mõningal määral Esimese maailmasõja (1914-1918) eelse perioodiga: nii nagu tollal, eksisteerib ka praegu mitmeid omavahel võistlevaid enam-vähem oma potentsiaalilt võrreldavaid juhtriike. Pluss muidugi Euroliit. Ja senise ainuhegemooni USA võimsus aegamööda väheneb.

E. Lucase käest saavad armutult sarjata Venemaaga tihedat koostööd tegevad poliitikud (näiteks Gerhard Schröder) ja ettevõtjad. Teisalt ei ole Venemaa minu meelest objektiivselt vaadatuna sugugi Lääne julgeoleku edasise tagamise esmaprobleem - mõelgem kasvõi rahvusvahelisele islamistlikule terrorismile, Hiina tugevnemisele ja Taivani küsimusele, ameerika vägede lahkumise järgsele veelgi sügavamasse verisesse kaosesse langevale Iraagile ning Iraanile.

Teose autor on ajast totaalselt ning ilmselt täiesti teadlikult end maha jätnud.  Venemaa massmeedia sõnavabaduse piiramise küsimuses olen Lucasega teataval määral nõus, kuid ka selles nii tundlikus valdkonnas ei ole olukord (eriti laienevates internet-väljaannetes) sugugi lootusetu. Siinkohal toetun muide, enda vastavale kogemusele. Meeldetuletuseks: mind on üritatud ideoloogiliselt mõjutada või on lausa tsenseeritud ka siinsetes ajakirjandusväljaannetes. Autor kirjutab näiteks pikalt-laialt omaaegsele ülimõjukale oligarhile Vladimir Gussinskile kuulunud üleriigilise levikuga telekanali NTV kurvast saatusest, mida Gazprom lõpuks nö „ära ostis". Teisalt jälle küsigem: missuguses nn Vana- või Uue-Euroopa riigis tegutseb telekanal, mis pea täiesti on pühendunud valitseva sotsiaal-poliitilise korra süsteemsele kriitikale? Järgides kaugeltki mitte iga kord head ajakirjandustava - nii usutleti ühes Tšetšeenias asuvas illegaalses välilaagris lausa poole tunni vältel Jordaaniast pärit vahhabiidist terroristi Hattabi. Spetsiaalsed ühiskonna valupunkte lahkavad diskussioonsaated (nagu näiteks oli ETV „Unetus") on aga igati teretulnud. Kõike arvestades olen ma ometigi seda meelt, et avalikult opositsioonilise NTV tasalülitamine oli vene võimude kontseptuaalne viga ning omavoli. Midagi eksistentsiaalselt-ähvardavat ei oleks kellegile midagi üleüldse juhtunud.

Loomulikult pühendatakse monograafias üksjagu tähelepanu eksoligarhi Mihhail Hodorkovski nii õpetlikule saatusele. Isegi viimasele kaasatundev E. Lucas möönab mõningaid eetilis-juriidilisi küsitavusi Hodorkovski nahtaimpeeriumi loomisel, seletavalt-vabandades omaaegse vene seadusandluse puudulikkusega. Nii lihtne see asi oligi!

Rahvusvahelistele suhetele spetsialiseerunud autori tähelepanu all on muuhulgas Venemaa nn torujuhtmepoliitika; Lucase sümpaatia pälvib siin muidugi Ukraina. Tõsi küll, kritiseerides resoluutselt vene võime gaasikraanide kinnikeeramise pärast, ei mõisteta ometigi ühemõtteliselt hukka gaasiarvete sihikindlat maksmata jätmist ning isegi gaasivargust kui niisugust. Ja seda juba rea aastate jooksul, ammu enne Venemaa poolseid gaasitarnete ajutist katkestamist Ukrainale 2005. aastal.

Kuid mitte ainult seetõttu (on ka teis faktoreid) on käesoleva käsitluse analüütiline väärtus minu meelest tagasihoidlik. Kuid propagandistliku tekstina on seda kohati üsna huvitav lugeda: vastav retoorika, valikuliselt võetud faktide tendentslik tõlgendamine jms. Eelkõige Lääne masslugejaskonnale suunatud auditooriumilt eeldatakse aga juba eelnevalt kriitilis-pinnapealset hoiakut Venemaa suhtes. Kuid ärgem siiski unustagem: Euroliidu ja Venemaa vaheline majanduslik-tehnoloogiline sõltuvus on siiski vastastikune. Esimene vajab meie idanaabri naftat ja gaasi, Venemaa aga Euroopa paljumiljardilisi investeeringuid ning veelgi enam innovatiivseid tehnoloogiaid.