Unt metsas
Aasta pärast Mati Undi lahkumist, 22. augustil avati kunagise Leedi 7klassilise koolimaja seinal mälestustahvel. Tundus, et bareljeef oli ühe tuntud resignatsiooni-meeleolulise foto järgi tehtud, aga eks tüüpilmeidki oli Matil palju, ega kõiki korraga pronksi valada saa. Peeti mälestuskonverents, kus meenutati Mati Unti kodukülamehena, Voore aleviku elanikuna.
Kunagine Leedimäe kool, uhke maakivist hoone, on praegu külalistemaja, mille ees väike, aga helesinine bassein, koolimaja ümber on ehitatud lisaks moekaid hoonekesi võõraste majutamiseks. Kompleks asub voore serval, vaated ümbrusele on avarad. Saare vallavanem Jüri Morozov mainis siinkirjutajale, et tema näinud kunagi koolimaja juures puu otsas kummitust - see jäänud isegi fotole - ja tollest ulmekirjanduslikust (?) seigast sugenenudki tal veendumus, et tegu on erilise kohaga. Selle usu toel leidnud ta ka investori, kes rajas siinsele maalilisele ääremaale päris mahuka puhke- ja konverentsikeskuse.
Nii kirja- kui suusõnal tavatses Mati meenutada, et tuleb maalt, kolkast, tillukesest alevikust, mille kohta on pruukinud koguni - küllap irooniliselt - väljendit "külaelu idiotism". Teisalt on ta kodukohta ka romantiseerinud, aga enamasti õudusromantika laadis. Kodukülaga seostus nii praktilisi, ajaloolisi kui metafüüsilisi hirme: talv, pimedus, kurjad koerad, saksa ohvitserid, metsavennad, hundid.
Nagu seminarilgi esinenud Ene Sööt on välja uurinud, ei vasta kirjaniku levitatud kujutlus endast kui metsast püütud talendist päriselt tõele. Tema isa August Undi rajatud 9 hektariga asunikutalu oli suhteliselt jõukas. Kodus oli raadio, kirjutuslaud, raamaturiiulid, diivanist kõnelemata. Isa oli vallakirjutaja, karske ja heade maneeridega mees, nii et külas öeldi "viisakas nagu Undi August". Ema Linda Unt oli enne sõda kohalik primadonna, kes mängis pea kõigis Roela Laulu- ja Muusikuühingu lavastustes, õpiti kolm-neli näidendit aastas. Aktiivse naiskodukaitsjana käis ema sageli Tartus asju ajamas. Mõlemad vanemad kirjutanud ilusa käekirjaga selge lausega ja kirjavigadeta teksti.
6. klassis polnud Leedimäel parajasti vene keele õpetajat ja siis pandi klassi priimus Mati seda teistele õpetama! Sest tsaariaegse kooliharidusega isa oli poisile vene keelt kodus juba õpetanud.
Mati oli üsna vanade vanemate väga oodatud ainus laps, hoitud, hellitatud ja arendatud. Heinamaal ei vehkinud hanguga, vaid sirgeldas visandeid bloknooti. 10aastase Mati võttis vanemate tuttav Ella Jaakson (too "Kollase kassi" tädi Ida) kaasa ekskursioonile Leningradi. Tädi varustas noort Unti ka raamatutega oma riiulist: Under, Kivikas, Hindrey, Roht, Rumor, Metsanurk... Niisiis polnud too tädi võõras kuri vanainimene, nagu "Hüvasti, kollasest kassist" võiks mulje jääda, vaid Mati lapsepõlve mentor, kelle vastu hiljem mässu tõsteti.
Kunagine Untide verandaga taluhoone - Kodu talu, kolm kilomeetrit koolist - jääb sügava oru ja voore servale, saun asub võsas oru põhjas, sinna võis vanapaganaidki sattuda. Mets oli lähedal ja sõja järel olla ka metsavennad külas käinud. Praegu avaneb rohtaia väravalt "miljonivaade", nagu ütles moodsa aja keeles Mihkel Mutt. All oru põhjas m&uu ml;ttas parajasti ekskavaator jõge järveks kaevata. Tõsi, Mati lapsepõlves olnud ümbrus võsasem, aga Vooremaa kõrge taevas, millest Unt rääkida armastas kui kodukandi inspiratsiooniallikast, on siin adutav. Ning justkui lähemal kui näiteks Läänemaa vesise võsa vahel. Samadelt voortelt on ju pärit ka Oskar Luts ning Jõgeva raudteevahimajast Betti Alver, kelle 100. sünniaastapäeva tänavu tähistame. Müstiline paik, kus kummitusedki maavanemate fotodele jäävad.
Muidugi polnud Mati Undi kasvukeskkond kirjanduslikult nii arendav kui linnapoistest sõpradel, kellele "mängumuru asendas parkett" (Juhan Viiding), aga mingi karulaante kasvandik ta kindlasti polnud. Unt oli suur dramatiseerija, kelle kirjeldused tõsiolude kohta pole alati väga usaldusväärsed.
Seminarile kogunenuid oli palju ning kohaliku rahva jaoks tundus üritus kuidagi väga enesestmõistetav. "Kõik oli natukene hästi õnnestund," ütles Märt Väljataga rahuldustundega Vooremaalt lahkumisel, mõistagi ikka Üdit tsiteerides.
