Urmas Petti : Veeuputusest internetipornoni
Mulle kui keskealisele, valgele ja heteroseksuaalsele mehele jääb paratamatult arusaamatuks, mis asja tegelikult aetakse veeuputusloole viitavaid vikerkaarevärve lehvitavatel paraadidel ning klubides.
Sellegipoolest ei pea ma konsistooriumi otsust, millega õpetaja Heino Nurk kõlblusvastase teo ning väärõpetuse levitamise eest ametist tagandati ja vaimulike nimekirjast kustutati, ei õiglaseks ega arukaks.
EELK tegutseb Eesti Vabariigi seaduste alusel, millest põhiseaduse § 48 tagab igaühele õiguse koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. Välja arvatud need, mille eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Geikristlaste Kogu nendele nõuetele vastab, muidu poleks seda registreeritud. Mil moel võib oma põhiseadusliku õiguse kasutamine olla kõlblusvastane tegu, pole mõistetav.
Suhtumist homoseksuaalsusesse, selle propageerimisse või homoseksuaalsete isikute õiguste eest võitlemisse ei reguleeri ükski EELK põhikirja § 4 õpetusliku alusena deklareeritud dokument, s.t Vana ja Uus Testament ning neid seletavad apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad. Seega pole üheselt arusaadav ka süüdistus väärõpetuse levitamises.
Assessor Mati Maanas, kes veel hiljuti vabamüürlaste ridadesse kuulumise eest ise peaaegu risti oleks löödud, kuulutab küll: «Geivaimuliku kustutamine vaimulike nimekirjast on õigustatud ja õiglane samm, sest tema kaasasutatud MTÜ põhikirjas sätestatu propageerimine on vastuolus luterlastele omase maailmakäsitluse ja elulaadiga.» Aga mina ei saa aru, mil moel on geipropaganda rohkem kui massoonlus seotud eespool nimetatud kiriku õpetuslike dokumentidega. Rohkem kui Kaitseliitu või konjakiklubisse kuulumine.
Seksuaalsus ja võim
Iga vähegi teoloogiat tudeerinud inimene peaks suutma ennast propagandast puutumatu kaasaegse eksegeetilise materjaliga kurssi viia. Kindlalt saab öelda üksnes seda, et Piiblis on taunitud ja keelatud vägistamine, prostitutsioon ning heteroseksuaalsete inimeste eneserahuldamine homoseksuaalse käitumise teel. Kõik muu, mida väidetakse tänapäevaselt mõistetud homoseksuaalsuse kohta Piibli alusel, on tõlgendus.
Seksuaalsed normid ja tabud on tänaseni üks kõige võimsamaid vahendeid inimese kontrollimiseks. Noil ammustel aegadel oli seksuaalsus aga otseselt seotud võimuga. Näiteks oli kombeks vägistada sõjas võidetud vastaseid – neid n-ö naiseks alandades. Pole juhus, et hiilgavaimal juudi kuningal Saalomonil oli tuhat naist. Kreeka-Rooma kultuuris rakendas isand oma võimu mõlemast soost orjade üle nendega soovi korral vahekorda astudes. Pakuti ja kasutati nii nais-, laps- kui meesprostituute.
Vägistamine, pedofiilia, prostitutsiooni vahendamine ja polügaamia on meie ühiskonnas kriminaliseeritud, s.t Piiblis üksnes ideaalina kästu kehtib seadustega tagatud reaalsusena.
Kuidas aga Piibel suhtub homoseksuaalsusesse kui sättumusse, sellele vastust ei saa. Nagu ka sellele, millist asendit on ainuõige kasutada heteroseksuaalses vahekorras, mitu planeeti on päikesesüsteemis, kas ehk internetis surfamine pole seal leviva pornograafilise materjali tõttu patt.
Jumala tahe või mitte
Ükski kirjakoht ei seleta, kas on võimalik võrdne, pühendunud ja armastusel kui ülimal kristlikul voorusel põhinev suhe kahe samast soost inimese vahel.
Seega on ainus oluline küsimus kogu diskussioonis see, millele Piiblist vastust ei leia, millele meil tuleb oma teadmiste ning aru piires vastata: kas homoseksuaalne orientatsioon on kaasasündinud eripära või omandatud hälve? Utreeritult: kas see on Jumala tahe või mitte? Kindlasti aga mitte näiteks, kas homoseksuaalsuse propaganda ei ohusta ehk traditsioonilist peremudelit. Perekonnad meie ühiskonnas lagunevad ikka vastastikuse armastusvõime ja -tahte puudumise, vägivalla ja erinevate sõltuvuste tagajärjel. Need on reaalsed probleemid, millega ka kirik võiks rinda pista. Varjupoks on muidugi vähem pingutav.
Et kellegi märtriks tegemine pole eriti arukas, peaks kirikus aga juba vähemalt Tertullianuse ajast teada olema. Luther kah tagandati, aga kae, mis sellest välja tuli.
