Urmo Kübar : Mis marss ja maksud?
Peeter Helme kolumn “Marss ja maksud” (EE, 22.04) kutsub ühest küljest mõtestama Eesti kodanikualgatust suuremalt ja eri elualade inimesi selles rohkem kaasa lööma, teisalt aga väljendab ridade vahel ise suhtumist, mille vastu justkui inimesi julgustab – et selliseid pingutusi ei võeta tõsiselt, ei märgata ega tunnustata.
Tõsi, jääb ka segaseks, mida autor meil justkui puuduva “tõeliselt suure asjana” silmas peab, sest samas ütleb ta, et näiteks taidluse, poliitika mõjutamise või olmemurede lahendamise alal on olukord keskmisest parem. Ju kuuluvad viimaste hulka laulu- ja tantsupidude liikumine, “Teeme ära” üha enam jumet võttev maailmakoristamise algatus või kohalikuma ulatusega teemad nagu Kalamaja parkimine, Rimi boikott, Tuhala nõiakaev jms. Ent ka teistes valdkondades pole pilt nii lohutu – võtkem või SOS lastekülade või Maarja küla ja selletaoliste saavutatu, mis on oma mudeli muutnud enda valdkonnas üldlevinuks. Või siis HIV-ennetus ja reageerimine, mis on siin olnud suures osas vabaühenduste vedada. Ja pole seegi kaugeltki ammendav loetelu.
Helme kirjutab, et Eestis mõjub harjumatult, kui “rühm murelikke kodanikke” hakkab mingit probleemi lahendama. Aga niimoodi ju pea kõik kodanikualgatused siin stardi ongi saanud – millest siis muust? “Noored kooli”, Uue Maailma Selts, juba mainitud “Teeme ära” (kui piirduda vaid suuremate meedialemmikutega) on kõik alanud sellest, et mõned inimesed nägid probleemi ja lahendust ning hakkasid tegutsema, tõmmates kaasa teisi. Tipp-hetkedel tuhandeid, olgu selleks siis vastavalt “Tagasi kooli” nädal, tänavafestival või talgupäev.
Järgmine väide – teadlased on Eestis kodanikualgatusest eemal. Sõltub algatusest (suure osa puhul polegi teab mis teadust vaja, et oma tööd hästi teha), ent haruldane pole ülikoolide ja intellektuaalide kaasalöömine ühenduste tegevuses kindlasti. Vaatame näiteks Linnalabori toimetamisi. Või e-Riigi Akadeemia hiljutist sotsiaalteadlaste abil koostatud valijakompassi, mida kasutas enne valimisi üle 110 000 inimese. Rääkimata just rakendusuuringutele keskendunudki kodanikualgatustest nagu Praxis või Balti Uuringute Instituudist.
Olukorra parandamiseks välja pakutud idee, et osa maksudest võiks minna heategevuseks, on ilmselt hooletusest juba terminites ebatäpne. Maksurahaga ehk riigi- või KOV-eelarvest ei tehta heategevust, see on siiski eraisikute teema, kes annetavad kas oma raha, asju või aega. Ilmselt on silmas peetud mitmes riigis kasutatavat süsteemi, kus inimesel on õigus vahetult suunata osa oma maksuraha (tavaliselt 1-2% tulumaksust). Kui autor ütleb, et “pole õigupoolest ühtegi põhjust”, miks meil ei võiks niisugust süsteemi olla, siis levinumaks vastuargumendiks sellele on süsteemi rakendunud riikides ühenduste rahastamise vähenemine, eriti mis puudutab neid, kes ei tegele annetajate hulgas populaarsemate laste ja loomadega, mis ei tähenda aga, et nende töö oleks vähem vajalik.
Põhjalikumalt saab sellest teemast lugeda Praxise ja EMSLi 2008. aastal valminud analüüsist, mille leiab www.ngo.ee/uuringud.
