USA presidendivalimiste poliit-tehnoloogilised tagamaad
Muidugi on USA valimised maailma jaoks üliolulised. Mitte, et sumbuursed sisevõitlused Kremlis või Hiina komparteis poleks olulised, kuid USA valimisprotsess on avalik ja vastab demokraatia reeglitele. Faktiks jääb, et USA on demokraatliku maailma juhtriik. Meeldigu see või mitte.
Sedapuhku oli võimalus, et tulevad veidi teistsugused valimised. Sest kahe suure partei kandidaadid olid sedavõrd head ning kerkisid isiksustena kõrgemale igapäevasest parteilisest mudamaadlusest. Esindasid justkui midagi enamat kui parteide doktriine ja aegunud ideoloogiaid. Ning dramaatilisust lisas ka vanusevahe, sest konservatiivsus ehk eelistabki elutarkust ning liberaalsus (mis ameerika mõistes ju tegelikult sotsiaaldemokraatia, et mitte öelda sotsialism) võiks eelistada nooruslikku kõhklematust kaelamurdvate otsuste tegemisel.
Nagu poliit-tehnoloogid hästi teavad, võidab see, kes suudab hoida oma traditsioonilisi valijaid aktiivsena (ideoloogia) ning innustada tsentris olevaid inimesi enda poole kalduma (isiksuse omadused ja poliitika). Poliit-tehnoloogid teavad ka, et tihti on tarvis minna sisulistelt asjadelt näiliste juurde, rünnata vastast täiesti alatult ning tekitada hirmu vähemharitud valijates. Nii on John McCain pidanud tegema avaldusi, mis tema muidu arukate ja tsentristlike vaadete ja poliitilise biograafiaga sugugi ühte ei lange. Ikka selleks, et usufundamentalistlikel positsioonidel olevad ideoloogilised valijad aktiivsed oleksid. Samal ajal on Obama pidanud pool suud kinni hoidma oma fundamentalistide soovide edendamisel. Nii on Iraagi sõja kohese lõpetamise loosungist saanud sõja lõpetamine mõistliku aja jooksul; ning mitte silpigi homoabielude riikliku tunnustamise suunas. Bush juuniori valitsusaja lõppemine nii katastroofilise heakskiiduprotsendiga kui vaid kolmadik toetust annab demokraatidele eelise. Nende ideoloogiat pole vaja galvaniseerida, soov vabariiklastest vabaneda liidab neid niigi. Obama on seda ja viimase aja finantssegadusi väga ilusti enda huvides kasutada osanud. Samas võib väita, et McCain kannatab üsna teenimatult majanduspoliitika eest, mida tema ühe vähese vabariiklasest poliitikuna pole heaks kiitnud ega toetanud.
McCaini otsus asepresidendi asjus oli kindlasti poliit-tehnoloogiline. See aitas tal viimaks saada võrdseks demokraatidega partei traditsioonilise baasi aktiveerimise asjus. Korraks kerkis isegi lootus, et on võimalik üle tõmmata traditsioonilisi liberaale, kes oleksid valmis naiskandidaati mehele eelistama. Paraku see vist nii ei lähe, sest kiusatus olla liberaalne mustanahalist toetades on suurem kui naist toetades. Mida tegelikult kinnitas ju ka demokraatliku partei eelvalimine. Hillary kaotas osalt selle tõttu, et kuulus väljakujunenud poliitilise eliidi hulka (millest Obama end oskuslikult erinevana esitles), kuid ehk siiski mitte ainult. Lääne- ja Idarannikul valge mehe süükoormaga maadlevad liberaalid nägid suuremat patulunastust tumedama nahavärvi toetamises kui skandinaaviale iseloomulikus „eelista naist" poliitikas. Lisaks veel poliit-tehnoloogiline arvestus, et Clintoni vastu läheks vabariiklased silmad kinni ühtseina, nagu demokraadid Bushi vastu. Omapärane passaazh ilmneb aga üha enam asjaolus, et Sarah Palin on küll naine, kuid mitte just maailma nutikaim naine. Mida rohkem ta räägib, seda selgemaks see väide saab. Ameerika on selles mõttes aus riik - kui keegi on rumal, siis sellele ka vastavalt reageeritakse, sõltumata soost, rassist ja religioonist. Tõsi, enne valimisi ei saa me täpselt ütelda, kui paljud valijad peavad oluliseks poliitikaid ja tarkust ning kui paljud ikkagi religiooni, pimedat usku ja sekundaarseid asjaolusid. Viimaste hulka kuuluvad kahtlemata kommentaarid stiilis „Obama hall ülikond sobis majanduskriisi kommenteerimiseks paremini kui McCaini sinine sviiter" või „Mis õigusega Palin silma pilgutab publikule - see pole soliidne"
Niisiis - kas USA valib isikute, ideoloogiate või poliitika probleemide paremate lahenduste vahel? Kindlasti on kõik kolm omal kohal, kuid nende kokteiliks segunemine 4. novembril annab meile tulemuse. Ja karta võib, et kõige vähem on neid valijaid, kes teevad oma otsustuse näiteks riigikaitse, tervishoiu ja kasvõi majanduspoliitika lahenduste põhjal. Neid lahendusi, mis paratamatult teledebatis loosungiteks taanduvad, tahaks järelejäänud päevade jooksul analüüsida ja otsustada. Niisugused mõtted olid mul 10 minutit enne debatti Nashville`is...,
...Debatt oligi stiilne ja viisakalt asju käsitlev. Kuid ikkagi mitte sihitud haritud valijagrupile. Miks muidu jäid väitlejad vähekonkreetseks ning rõhutasid kordamööda oma n.ö. lugu. McCain kordas, et tal on plaan Ameerika elu paremaks muutmiseks ning Obama seda, et tema kehastab ameerika unelmat ja tahab, et see jõuaks võimalikult paljudeni. Mitte just liiga detailsed käsitlused. Et peamise valijabaasi ärritamisega mitte riskida...
Ning ehkki ma tegelikult tean, et kuitahes intelligentsed debatid ja katsed valijaid poliitiliste lahenduste poolt või vastu hääletama panna, ei tööta tegelikult. Sest isegi ameerika valijad lähtuvad meelsamini irratsionaalsetest veendumustest või omakasust ühe või teise asja suhtes. Ning kui midagi väga drastilist ei juhtu, valivad nad Barack Obama presidendiks. Mis võib olla ühele hea, teisele halb. Kuid on kindlasti demokraatia väljenduseks. Mis sellest, et tänane demokraatia on palju vähem sisuline kui näiteks Ateena vabariigis. Ikkagi on ta parem süsteem kui Venemaal, Venezuelas ja „Võidu väljakul" praktiseeritav.
