Usuküsimus

Aasta 2010 on Euroopa Liidus pühendatud võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Just seetõttu leidis juuni lõpus Brüsselis aset hiidkonverents “9th Meeting of People Experiencing Poverty”. See üritus on märkimisväärne kas või põhjusel, et kohtumise viimasel päeval võinuks Euroopa Komisjoni Charlemagne’i hoonesse sisse jalutada iga soovija: metallidetektor küll piiksus, kuid kohal polnud ühtki turvameest. Ilmselt ei usutud, et keegi sooviks lasta õhku vaesuskonverentsile kogunenud puudusekannatajaid (sh sotsiaaltöötajaid ja ajakirjanikke). Poliitikute crème de la crème oli nädalavahetuseks ju lahkunud, jättes vaesed hiidsaalidesse end sünkroontõlkide abil välja elama.

Itaallased olid saatnud kohale päris-kodutu: hallipäise vanahärra, kes ütles kohe välja, et tal on tühjast plärast kõrini (tema jutu pani tõlkide armee prantsuse ja inglise keele kaudu ümber ka eesti keelde).

Ja meeldejäävaid hüüatusi oli Itaalia esindusel teisigi: “Kuid kus on kõik poliitikud!? Kui siin oleks kohtumine pankuritega, oleks nad kindlasti kohal, hoolimata sellest, kas on laupäev või pühapäev!”

“Tundub, et rikkad ikkagi valitsevad seda maailma!”

“Aga meie oleme ju ka inimesed, inimolendid, isiksused.”

“See pole meie süü, et valitsustel pole enam raha.”

“Olukord on katastroofiline! Inimesed juba harjuvad puuduses ja tõrjutuses elama.”

Eesti delegatsioon kuulas neid hüüdeid suurisilmi. Esiteks vahest seepärast, et kõik meilt Brüsselisse sõitnud olid mittepäriskodutud, vaid tublid kolmanda sektori spetsialistid, teiseks aga seetõttu, et Eestis puudub usk jalgade trampimise mõjukusse. Eestis usutakse, et kala asemel tuleb vaesele anda õng.

Tõsi, Eestis peetakse sageli õigeks ka seda, et parem anda väike õng, sest me päriselt ei usu, et igaüks väärib autot ja võimet maksta arveid õigel ajal (mõned uued näitajad, mille kättesaamatuse kaudu EL “materiaalset ilmajäetust” defineerib). Väikse õngega võib inimene elu lõpuni oja kaldal mässata, kuid vähemasti on ta leidnud endale mõtestatud tegevuse.

Kõlavad lõpukõned. Nagu selgub, on ELi uue vaesuse seljatamise generaalplaani eesmärk tõsta aastaks 2020 “vaesusest välja vähemalt 20 miljonit inimest”.

Plaksutatakse, vaid Itaalia kodutu vanahärra vaikib tujutult – ta tahaks tegusid, tahaks näha, et midagi sünnib kohemaid. Enamikule piisab siiski heast tahtest, heast usust. See on tujutõstev, nagu ka viimane tasuta lõuna, mis saalist väljuvaid delegaate ootab – parimas Marie-Antoinette’i vaimus koosneb see seekord kümnetest šokolaadi-, kreemi- ja puuviljatäidisega koogikestest. Asutakse isukalt sööma./p>