Uus hämar õlletuba
Hiljuti küsis mult intervjuud Vene telekanal RTV, mis plaanis teha dokfilmi “Eesti profašistlikust poliitikast”. Mul süttis punane lambike. Pärast “Vali korra” esilinastust ringleb mu nimi mingites Vene propagandamasina listides kui allikas, kellelt saab Eesti riigi vastast komprat. RTVga suheldes avastasin end ootamatult marupatriootlikult postisioonilt, kinnitades et Eesti on tubli demokraatlik väikeriik, avatud ja salliv kõikide vähemuste vastu. Erinevalt näiteks Venemaast, kus sellise filmi eest oleks meid käbedalt betoonsaabastes Moskva jõkke ujuma saadetud. RTV produtsent ei jätnud jonni ning küsis nutuselt, kas ma tean kedagi, kes teeb filmi Eesti profašistlikust valitsusest. Tjah, riiklik tellimus vajab täitmist, maksku mis maksab.
Loomulikult on vaikimine venelaste propagandaveski ees igati patriootlik tegu, aga kuidas kõnelda tegelikest probleemidest, ilma Moskva-foobiate ja Brüsseli-kompleksideta? Mihkel Raud proovis korra ja muutus vaat et rahvavaenlaseks. Midagi on õhus. Ka Eesti üldsus on hakanud järjest tihedamalt positsioneeruma konservatiivsuse-liberaalsuse teljel. Savisaare ja Laari kirumise asemel polemiseerivad inimesed netifoorumides, saunalavadel ja klubides lõputult sellistes küsimustes nagu karmid versus leebed karistused, konserveerimine versus muutumisvalmidus, institutsioonide ülemvõim versus isikuvabadus, keelata versus lubada. Järjest suuremat kõlapinda aga saavutavad rahvuslik-konservatiivsed aated. Selles trendis pole me üksi. Nagu lõpnud kalu Harku järves, tõuseb Ameerikas pinnale massiliselt üliparempoolseid netikülgi (www.liberalboycott.com). Kinopublik Venemaal aplodeerib püsti seistes, kui “Vend 2” peategelane lausub surematu repliigi “see on sulle Sevastoopoli eest” ning tapab ukrainlase.
Ma ei tea, milline hulk Eesti elanikest on rahvuslik-konservatiivsete seisukohtade pooldajad. Aga see protsent on kindlasti suurem, kui paljud tunnistada tahaksid. Võibolla sellepärast polegi meil vastavat sotsioloogilist uurimust, et muidu kipuks mask eestlastest kui eeskujulikust euroopalikust ühiskonnast kohe pudenema. Avatud ühiskonna printsiibid elik Euroopa põhiväärtused on muutunud rahvuslaste vimma põhiobjektiks. Mõiste "tolerants" on konservatiivsele kõmistajale pärispatu kehastus.
Väidan, et praegune rahvuskesksuse puhang erineb laulva revolutsiooni rahvuslikust hõllandusest. Kui tookord tähendas rahvuslikkus vabanemisideoloogiat, siis kaasaegne natsionalism on pigem kaitsekraavi sulgumine. Eestlane olemine pole siin vabadus, vaid kohustus. See on enesekaitse, hirm võõra ees, mis võib rahvuskehandi puhtust solkida. Eestlasi ohustavad teisest rassist immigrandid, seksuaalvähemused ja feministid. Kui immigrandid kahjustavad verepuhtust, siis feministid ja homod tähistavad viljatust, mis on vastuolus Eesti kodanike peamine kohusega, rahvuskehandi taastootmisega. Siin peitub ka liberaalsete ja konservatiivsete seisukohtade fundamentaalne erinevus. Liberaalid peavad inimese elu tema enda omandiks, millega ta võib ükskõik mida peale hakata – peaasi, et ta ei kahjustaks teisi indiviide. Konservatiivide silmis pole inimene oma elu ainuvaldaja. Hoopis tähtsam on tema kuulumine perekonna, kogukonna, riigi, kiriku või muu kõrgema institutsiooni alla, koos sellest tulenevate kohustuste ja vastutusega.
Rahvuskultuur vajab päästmist kosmopoliitsete mõjude käest. Kõiksugu performansside, purki sittumise ja kiiga-kääga avangardi asemel toetatagu laulupidusid ja kodukaunistuskampaaniaid, somnambuulide asemel toodetagu isamaalisi sõjafilme. Kultuuri ülesanne rahvuslase jaoks on rahvusliku identiteeti kinnistamine.
Seda kinnistatakse ka läbi sangarlike sõjamüütide, ükskõik kui kahtlane ei ole nende ajalooline taust. Sümptomaatiline on üks netikommentaar, mis küsis, kas me sellepäras Sinimägede all heitlesime, et pederastid saaksid rahulikult mööda pealinna marssida.
Üks kättesaadavamaid indikaatoreid rahva meelsusest on internetikommentaarid. Siin avaldub kõige kujukamalt, kuidas vihkamine ja vastandumine integreerivad palju tõhusamalt kui koostöö ja positiivne platvorm. Kommentaaritubade haldajad teavad imehästi, mis müüb. Juuditeema on Delfis tulipunktis ning toimetaja viskab üha uusi konte noortele natsihakatistele järada. Täiesti süütu pealkirjaga sõnum “Juhan Parts kohtus eesti juudi kogukonna esinaise Cilja Laudiga” võib osutuda nädala enim kommenteeritud artikliks, sest seda serveeritakse osana pikast seriaalist. Kui üht teemat piisavalt palju käiata, moodustub täiesti neutraalsetest infokildudest kõhedaks tegev muster.
Nii kujuneb uudisteportaali sleppi hämar õlletuba, kus käivad teatud mõtteviisiga isikud üksteist sügamas. Kuigi toimetajad leiavad, et kommentaaridel on raviefekt, et vihkajad laevad end kommides vihkamisest tühjaks, lubage siiski jääda vastupidisele arvamusele. Kommenteerimine on pigem nagu Orwelli "vihkamise tund", kus käiakse kollektiivselt patareisid laadimas. Kui USA natsiorganisatsioonid püüavad poliitilise korrektsuse vaimus konservatiivideks kehastuda, väites, et nende missioon on valge pärandi hoidmine, on Eesti aatevelledel poliitiline korrektsus muutunud suurimaks sõimusõnaks. Mehed seisavad oma õiguse eest neegreid nõgideks ja homosid pededeks nimetada. Või et saaks täiel rinnal välja hüüda: “Juudid ahju!”
Tahes või tahtmata on uudistetoimetajad korraldanud ideoloogilisi integratsioone. Zuroffi askelduste ebaloomulikult tihe kajastamine ja tants natsiausammaste ümber on esile kutsunud antisemiitide kogukonna koondumise. Homoparaadi teema käiamine põhjustab sama massiivse homofoobide kapist välja ronimise. Elame põneval ajal, seltsimehed!
Seoses Mihkel Raua juhtumiga on hakanud välja kujunema ka rahvuslaste sõnavara oponentide halvustamiseks. Rahvuslik reetur ja Moskva käsutäitja, pederastist juut, purkisittuja ja neegriarmastaja, haige intelligendilõust, sionist ja eurokommunist - siin seguneb haritlasviha ksenofoobiaga, antikommunism euroskepsisega. Korralik rahvuslane ei lase end häirida faktist, et intelligent oli juba nõukaajal sõimusõna, et judaismis on homoseksuaalsus tabu, et sionism on pigem rahvuslik-konservatiivne liikumine, et Euroopa vasakpoolsed on traditsiooniliselt pigem Palestiina toetajad jne. Üks sõber rääkis, kuidas venelasest vanamutt teda trammis sõimas: “Te olete fašist, veel hullem, te olete antifašist!”
Liberaalsusvastastel on ka maapealsed eestkõnelejad. Valvekonservatiiv Lauri Vahtre kirepuhangutest saab online-infot, millised nähtused panevad konservatiividel südame veritsema. Postimehe arvamustoimetaja Kalle Muuli noomib ja manitseb rahvast kõlbelisele karskusele Jaan Tõnissoni mantlipärija moraalselt kõrguselt. Ülo Vooglaid sajatab apokalüptiliselt, kuidas vaimne, seksuaalne ja sotsiaalne (!) lodevus hävitavad meie iseseisvuse.
Ameerika netikonservatiivid on avastanud, et palju tõhusam kui oponeerida üht või teist poliitikut, on sõna võtta sotsiaalselt angažeeritud tegelaste vastu, saades nõnda osa staaride päikesepaistest. Lisaks traditsioonilistele mõnitusobjektidele Michael Moore'ile, Susan Sarandonile ja Sean Pennile saavad oma jao Johnny Depp, George Clooney ja teised. Ka Eesti konservatiivid on taibanud, et kõlapinda kasvatab tuntud arvamusliidritele vastu astumine. Põhjalikkus, millega vendade Raudade sugupuud on interneti kommentaariumides rapitud, teeks au igale harrastusgenealoogile. Meenub, kuidas kotiti Iraagi sõja vastasele kirjale allakirjutanuid, Rahva Raamatu aktsioonist osa võtnud kirjarahvast ja nüüd Märts Sultsi vallandamist nõudnud aktiviste. Viimased teenivad eriti suure meelepaha, sest luba küsimata on nad kasutanud oma vastasleeri relva – sallimatust. Siit tõusebki vana hea liberaalne dilemma: kas sallimatuse vastu saab olla salliv?
Kui sooritaks lihtsa tehte ning lahutaks uusrahvuslaste positsioonist kogu ideoloogia - paranoidsed vandenõuteooriad, hämara retoorika homode laastavast mõjust rahvusiibele ja kurtmise lauslodevuse ja liigsallivuse üle, mis jääb järele? Kohanematus ja hirm. Hirm tsivilisatsiooni ees, hirm muutuste ja tundmatu ees. Konservatiiv on nagu põline maanaine, kes üle mitme aasta sattunud pealinna. Ta heitub valitsevast kirjususest ega leia orientiire. Mandunud kaasajale seatakse vastukaaluks muinaslooline aeg, kus mees oli mees ja naine oli naine, neegrit näidati tsirkuses ja homoseksualismi polnud leiutatudki.
Õnneks on meie demokraatlikud asutised nii karastunud, et rahvuslased ja liberaalid saavad eksisteerida kõrvuti vastastikuses viljastavas sallimatuses. Toimus ju homoparaadi päeval üritus ka konservatiivsema meelelaadiga inimestele - seapraadimisvõistlus "Rahvuslik rümp 2004".
