Teise maailmasõja järel hakkas paisuma tarbimisühiskonna suurim mull, justkui elaks me turvalises maailmas. Ei, me elame kroonilises turvatunde puuduses, ja seda toodetakse üha juurde.

Turvatunde puudumine on alati kellelegi vajalik.

Tallinna külastanud USA president lükatakse tuletõrjelifti - ilma igasuguse pidulikkuseta - Radissoni hotelli tagauksest, sealt, kust tassitakse hommikuti veepudeleid sisse ja prügikotte välja. Meediakontserni omaniku Hans H. Luige tuttavatele korraldatakse ülelinnaline hoiatusoperatsioon, kus molotovi koktelid langevad akendesse ühe öötunni jooksul eri linnaosades. Need pahaaimamatud inimesed ei olnud veel oma koduaknaid turvakiletanud, nagu seda tegi Radisson SAS 21. korrusel enne Bushi saabumist. 

Hirm on terroristide ainus töövahend ja see töötab nende käes väga hästi. Ainus vahend terrorihirmu vastu on tugev riik, selline, mis tõestab oma kodanikule, et kaitseb teda. Et turvatundele olulised institutsioonid, nagu politsei, päästeamet, kiirabi jne, on kodaniku jaoks alati olemas. Et sealseid töötajaid ei lasta minna niru palga pärast ehitajaks ja kalkunikitkujaks.

Veronika Dari ei hukkunud sellepärast, et ühel narkaril püstoliga käsi vääratas, vaid sellepärast, et keegi pidas võimalikuks meie riigis ajada äriasju ja korraldada suhteid vägivalla ja hirmutamise abil. Kuni me mõistame kohut palgatud kurjategijate üle ega suuda tabada nende kuritegude tellijaid ega too päevavalgele nende motiive, elame ebastabiilses ja terroriohtlikus riigis. Ja pole imestada, et George Bushi liikumist turvatakse Pasi soomukitega.

Ega terrorihirm pole mingi tipp-poliitikute kiiks. Samasugune tabamatute tasujate hirm valitseb ka küla-Eestis. Peremehel, kes püüab oma metsa vargaid politseisse üles anda, süttib öösel talu. Teine talumees valvab oma lambaid karjamaal öösiti autos magades, tukk kõrvalistmel. Ta ei lähe kohalikult konstaablilt varaste vastu kaitset otsima, sest ei taha raisata närve vargamäeliku kohtuskäimise peale.

Meediakontserni omaniku ründamine samal ajal ennast demokraatia valvuriks nimetava riigi presidendi visiidiga ei saa olla juhus, see on sõnum.

Sel kolmapäeval väisas Eestit USA julgeolekustrateeg Robert Luttwark, kes kirjeldas sellist "rahu tagamise" operatsiooni nii: teed ühe küla maatasa ja teised püsivad kenasti vait.

Uudised Moskvast kinnitavad seda teooriat: kirjutad artikli - saad kuuli, hakkad tapmist uurima - saad kiiritada... Aga selline ei ole meie riik, vähemalt veel mitte. Mina tahan ennast Eestis tunda iga päev sama turvaliselt nagu George Bush need 15 tundi, mis ta siin viibis. Aga tahan siseneda hotelli peauksest ja magada turvakiletamata akende taga.