Vabaõhumuuseumis, oma jookidega

“Perenaine, kas täna saia ka saab?” huikab lühikeste pükste ja plätudega meesterahvas minu aia taga mesiselt, džiibi ust enda järel sulgedes, ja astub hommikusest džinntoonikust reipal sammul minu väravast sisse.

Ta ei tea muidugi, mis kolli otsa sattus, ajades väikesaare reklaamitud pagaritöökoda otsides taluõued segi...  “Saia tegi kunagi naaber, aga ta pani oma poe kinni. Siin ei ole pagaripoodi,” reageerin võimalikult ükskõikselt, ennast päikeseprillide ja mütsi taha peites, vaikselt naeru pugistades (piinlik lugu tegelikult, järsku on mõni tuttav?).

Linlane on maale perega puhkama tulnud, lipsu lõdvaks lasknud. Mida ta õieti maalt ootab?

 

Piimalõhnalisi perenaisi ja värske leiva lõhna, teadagi. Pisut linnulaulu, aga mitte liiga vara hommikul ega päris akna all. Väikseid ja sõbralikke miniloomi, kes ei hammusta, lahkeid inimesi, keda saaks kohe sinatada. Ta tahab midagi väga erinevat oma argipäevast ja ennekõike seda, et maainimene oleks täiesti teistsugune. Maainimene peaks linlase meelest olema piisavalt nutikas, et teenindamisega hakkama saada, aga piisavalt rumal, et lasta endal nahk üle kõrvade tõmmata, näiteks ärilises mõttes. Ta võiks lahkelt vanu asju näidata, mis on kuuri alla vedelema jäänud, ehk läheb kaubaks. Pole paha, kui tal on maad või metsa. Hea, kui ta osutaks mõne teenuse viinapudeli ja suitsu eest.

Tänaste Eesti linlaste ja maakate suhe sarnaneb sellega, mis 1990. aastatel oli soomlaste ja eestlaste vahel, see on pärismaalase ja odavat toorainet ja tööjõudu otsiva kolonisti suhe, kui targutada.  Et hea, kui maakas on puhas ja nobe, aga jamaks läheb, kui ta kipub ise arvutama ja asju korraldama.

Kui linlane täna maale tuleb, siis ta tegelikult tahab, et maal aeg seisaks. Ta tahab tulla vabaõhumuuseumi, kus oleksid muhedad vanamemmed ja kentsakad taadid, aias silkaksid koos koerte ja kassidega paljasjalgsed valgepäised tõulapsed, laudas mäletseks rikkaliku piimaanniga lehm ja sibliksid kanad. Muidugi peab see olema vabaõhumuuseum, kuhu ei tuleks osta piletit, kõik peab olema tasuta või odav.

Täidetud peab olema veel üks väga tähtis tingimus: selles vabaõhumuuseumis peab linlane saama igal pool vabalt juua. Eriti tore, kui maakoht on nii kauge ja üksildane – näiteks saar, et saaks ka täis peaga autoga sõita. Vabaduse väljendamise kõrgeim ilming: sõita tuule vihisedes nii, et topsihoidikus rooli kõrval on poolik viinapudel.

Maainimene ise on millegipärast hästi ära õppinud linlastele meeldimise. Ühe väikese koha arendusisik olevatki andnud kohalikele sellise soovituse: olge siis turistide vastu lahked, naeratage neile ja pakkuge janustele vett juua. Pole paha, kui linnameestele oleks ka anda koduaia saadusi ja käsitööd. Täiest tõsimeeli! Suhtumine turisti olgu teenindav-abivalmis, vaatamata sellele, kas oled turismitöötaja või mitte.

Ei saa aru, miks maainimene ise nii alandlik on, et esitleb ennast linnainimestele käpakil?

Võib-olla on põhjus tänase Eesti maaelu orienteerituses turismile, lihtsatele ja odavatele hooajateenustele. Et maainimesele on aastaid sisendatud, et tema ainus perspektiiv on linlase ümmardaja olla? Maapiirkonnad peaksid ju mõne nägemuse järgi olema nagu teemapark ületöötanud linlasele, niidetud aasade, matkaradade ja mini- või eksootiliste loomaaedadega. Kas see on tõesti paratamatus?

Kõlab naiivselt, aga linlasena ja pühapäevamaakana leian, et ebamäärast ja kohati alandavat sissetulekut pakkuvate pokumaade asemel sobib Eesti maapiirkondadesse palju paremini väiketootmine. Ma ei tea, mida teha, et selle käima saaks. Et hakataks mõtlema suuremalt kui suveniiride treimise tase. Põllumajandus eurotoetuste najal siiski vist juba elustub.

Ja kui mõnes kohas inimesi ja ideid ei jätku ning infrastruktuur laguneb nagunii, siis jäägu tühjenevad maapiirkonnad parem maa põlisperemeestele: metsloomadele, lindudele  ja taimedele.