Eesti suhteline vaesus 2017. aastal oli 22,6 protsenti, avaldas statistika­amet möödunud detsembris. Suhteline vaesus näitab, kui paljude inimeste sissetulek on teistega võrreldes nii palju madalam, et nad ei saa eeldatavalt teistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda.
Katre Pall on sotsiaalkindlustuse ekspert ja analüütik.
Foto: Eiko Kink/Äripäev
Teine mõõdik ehk absoluutne vaesus on tulude piir, millega inimene peaks saama hädapäraselt hakkama – tasuma eluasemekulud, saama kõhu täis ja natuke väljas käia. Kõik rahvusvahelised võrdlused toimuvad suhtelise vaesuse näitaja alusel, sest seda ei sega riikide erinev elatustase.

Euroopa Komisjon heidab Eestile ette suurt vaesust, miinimumhüvitiste ebapiisavust ning hüvitiste vähest mõju vaesuse vähendamisele. Enim soovitatakse tähelepanu pöörata eakate ja puuetega inimeste vaesuse vähendamisele. Aga kes on siis Eestis vaesed? Suhtelise vaesuse piir on 523 eurot (esimese leibkonnaliikme kohta). Esikoha eest vaesuse pingereas võistlevad töötud ja eakad. Järjest paremini läheb lastega peredel, kelle vaesus on Eesti kontekstis pigem väike, ELis vaadatuna keskmisel tasemel. Erandiks on üksikvanemad, kelle vaesuse näitaja tegi 2017. aastal suure hüppe ülespoole ja seda vaatamata riigipoolse elatisabi maksmise rakendumisele.

Vaadates täna eri eluetappides olevaid inimesi ja joonistades sellest n-ö elukaare, tuleb välja, et mida vanemaks saab Eestis inimene, seda kehvemini tal eeldatavalt läheb. Lapse sünni hetk on rahaliselt üle kallatud. Lisaks riigi toetustele panevad sel hetkel õla alla kohalikud omavalitsused ja sageli ka tööandjad. Lapse­eas ja töötamise ajal on inimeste vaesusrisk väike. Mõningane hüpe ülespoole on noorte inimeste, ilmselt (kõrgkooli) õppurite ja tööturule sisenejate seas. Laste sünnid ­vaesusriski ei suurenda, kuniks lapsi kasvatab kaks vanemat. Eeldades, et tervisehädad kimbutavad pigem elukaare teises pooles ning siis on ka raskem tööd leida, hakkab vaesus kasvama – riskideks on töötus või tervisekadu –, ning hüppab kõrgele pensioniea saabudes ning troonib suurtes kõrgustes vanas eas üksi elades.

47,5 protsenti eakatest elas 2017. aastal Eestis suhtelises vaesuses, aasta varem 42 protsenti. Euroliidu riikidega võrreldes (2016. aasta andmed) on Eesti eakate vaesuse osakaalus esikohal. Kui pension aitab püsida vaesuspiirile enam-vähem lähedal, siis kõige halvemas olukorras on töötud, kelle vaesus on üle 50 protsendi. Põhjuseks on ebapiisava suurusega toetused, aga rohkem veel nende kättesaamatus – pooled töötud ei saa mingit toetust. Töövõimereform on pisitasa parandanud tööealiste puudega inimeste toimetulekut ja vähendanud nende vaesuse näitajaid. Lapsetoetuse tõus 19 eurolt 60 euroni ja lasterikka pere toetus on vähendanud laste suhtelist vaesust. Eesti panustab lastesse rahaliselt palju, aga mitte kõige efektiivsemal moel. Suur osa sellest rahast läheb hästi toimetulevatele väikelapse vanematele.

Eesti vaesust käsitlev arengukava vaatab eri sihtgruppe ja seab eesmärke üksnes minimaalse tarbimise ehk absoluutse vaesuse seisukohalt. Absoluutne vaesus on meie enda leiutatud ja paika pandud vaesuspiir. Eakatest on (absoluutses) vaesuses üksnes 1,5 protsenti, laste vaesus on praktiliselt elimineeritud, veidi rohkem on seda töötute hulgas. Absoluutse vaesuse piir on asetatud vaid 207 euro peale. Seega 210 euroga ära elama pidav inimene vaene ei ole ja nurisema ei peaks. Polegi üllatav, et laste absoluutse vaesuse tase on niimoodi mõõtes madal, veel madalam on pensionäride absoluutse vaesuse tase.

Ehkki Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on retoorikas ebavõrdsuse vähendamise poolt, on suhtelise vaesuse näitajad hoopis suurenenud ja ebavõrdsus viimastel aastatel kasvanud. Tulumaksureformi tulemused vaesuse näitajates veel ei kajastu, aga suurt efekti sealt tulemas ei ole.

Ehkki Keskerakond ja sotsiaal­demokraadid on retoorikas ebavõrdsuse vähendamise poolt, on suhtelise vaesuse näitajad hoopis suurenenud ja ebavõrdsus viimastel aastatel kasvanud.

Vastupidises suunas toimib vanemahüvitise reform, mis soosib senisest veel enam kõrge sissetulekuga lapsevanemaid. Kui varem säilitas paljukiidetud vanemahüvitis senise tulude jaotuse, siis eelmisest aastast maksab riik märksa heldemalt juurde ka neile vanematele, kellel on jätkuvalt olemas töötasu ja kes tulevad vägagi hästi toime. Riigil on vabad käed kujundada sotsiaalpoliitikat ja otsustada, kellele ja kui palju ümber jagada. Eesti ei taha hästi jagada oma majandus- ja palgakasvu ümber, eriti eakatele. Hiljuti riigikogus heaks kiidetud pensionireform hoiab ära selle, et paarikümne aasta pärast oleks Eestis massiliselt üliväikese sissetulekuga pensioniealisi. Aga jõukaks see reform pensionäre ei tee. Seevastu lastega seotud nunnuteemadele ei julge keegi vastu vaielda ega ka liigset priiskamist ohjata.

On arusaadav, et mittetöötav inimene ei ela nii hästi kui töötav inimene, aga küsigem, mida meie ümberjaotuse mudel kaasa toob. Vaesus tähendab madalat sotsiaalset staatust. Sotsiaalteenustele kulutatakse Eestis imevähe ja nende eest maksab suures osas klient ise. Hooldust vajava inimese peale Eestis suuri ressursse ei kulutata. Lisaks annab suur ebavõrdsus hea pinnase vihale, vaenule, populismile ja õnnetu olemisele.

Erakonnad peaksid mõtlema kahele küsimusele: kas Eesti ei peaks rohkem panustama sotsiaalsesse kaitsesse ja kas meie avaliku raha ümberjagamise mehhanism on optimaalne. Eesti sotsiaalkaitse kulude osakaal SKPst on Euroopa Liidu riikidega võrreldes tagantpoolt viies, jäädes kaugele maha ELi keskmisest näitajast. Kui Eesti panustab sotsiaalsesse kaitsesse 16,6 protsenti ­SKPst, siis EL keskmiselt 28,2 protsenti. Pensionitõusu lubadused kiputakse tembeldama kiiresti populismiks või selgub, et lubadus kätkeb endas tavapärast iga-aastast pensionide indekseerimist. Panustamine pensionide indekseerimisele eakaid vaesusest välja ei aita, sest pensioni­indeks jookseb palgakasvule järele, mitte selle eest ära.

Kas eakate elatustaseme tõstmisel panustada nende hõive suurendamisele? Aktiveerivat sotsiaalkaitset pakutakse puudega tööealistele ja teistsugust mudelit ilmselt riik välja ei kannakski. Kas selle poliitikaga liigume nüüd edasi eakate sihtgruppi? Meenutame, et pensioniiga ei püsi paigal – see tõuseb 65. eluaastani ja sealt edasi seotakse ­pensioniiga oodatava elueaga ehk töötada tuleb igal juhul kauem. Valimisprogrammid pakuvad lisaraha eri sihtgruppidele, enamasti ikka lastele ja eakatele. Terasemal vaatamisel on lubadustele vastavate poliitikate mõjud üsna erinevad. Milline on sotsiaalse kaitse tervikpilt tulevikus – kas jääme truuks rahaliste toetuste poliitikale ja kui palju ollakse valmis panustama mahajäänud hoolekandevaldkonna arendamisse? Kas sotsiaalne kaitse jääb sama õhukeseks kui praegu? Eesti on erakordselt kitsi oma eakate ja puudega inimeste suhtes, üsna lahke laste suhtes (v.a puudega lapsed) ning helde heal järjel olevate vastsete lapsevanemate osas.

Kas meie sotsiaalkaitse mudeliks saab „rikkad lapsed – vaesed eakad“ ja kas tänased suured käärid vaesuse näitajates eri gruppide vahel peaksid jätkuma?