Kui asi järgmisel hommikul kordub, siis käratan naabrile peale. Kui muusika on vaiksemaks keeratud, olen rõõmus, sest saan oma eluga edasi minna. Unustan asja täiesti ... kuni paar nädalat hiljem tuleb naaber mu ukse taha. Oi, vabandust, unustasin öelda, et naaber on gei. Ja et sel lärmakal hip-hop-nädalavahetusel peetakse Ottawas Gay Pride’i. Tõsise, veidi haavunud näoga seisab Colin mu trepil.

Kui ta on mu elutoas istet võtnud, ütleb ta: “Marje, teil seal Venemaal vist ei austata geide õigusi, aga meil siin Kanadas küll... Mina juristina võin sulle öelda, et...”

Rohkem ma tal rääkida ei lasknud, sest ma hakkasin karjuma. Ma olin väga-väga vihane.

Miks ma vihastasin? Sest ma pidin tunnistama, et The Globe and Maili kolumnistil Margaret Wentel võib siiski õigus olla (tema töö ongi muuseas kanadalasi oma kergelt konservatiivsete kolumnidega vihaseks ajada: tema kolumnide vastukajade kokku kogumiseks on tehtud isegi blogi!).

Wente kirjutas nimelt, üle võlli, nagu ikka, sellest, kuidas Kanada inimõiguste komisjon rahuldab tihti selliseid kaebusi, mis tavalise inimese arusaama õiglusest pea peale keeravad. Mõned nendest lugudest on päris naljakad ja mitte ha-haa-stiilis, vaid naljakad-veidrad.

Üks lugu oli selline: üks transseksuaal (kes ütles, et on terve elu end naisena tundnud, kuid on siiski mehena kord abielus olnud ja kaks last teinud) läheb kirurgi juurde, et kohendada oma genitaale, sest soovahetus-opp jättis ta privaatsed kehaosad kuidagi valulikuks. Ta läheb arsti konsultatsioonile ega ütle, et ta oli enne mees. Alles siis, kui hakkab opi jaoks riidest lahti võtma, ütleb, et by the way, ma olin enne mees. Arst ehmatab ja ütleb järsult (ja kahjuks ka ebaviisakalt), et tema ei teeninda transseksuaale. Naine kaebab arsti seepeale inimõiguste komisjoni, kuna see on tema meelest (seksuaal)vähemuse diskrimineerimine. Wente kirjutab The Globe and Mailis, et tema keiss lagunes ruttu koost: arstile jäi õigus, kuna ta ei saanud opi alustamiseks kogu meditsiinilist infot, oli tal õigus oppi mitte ette võtta, kuna tal puudus kogemus transseksuaalidega.

Teine lugu, millest Wente jutustab, on natuke keerulisem. Üks mees pidas Torontos restorani ja tema kauaaegne veoautojuhist klient suitsetas ukse juures marihuaanat. Tipptunni ajal palus restorani omanik mehel natuke eemale astuda, sest suits segas teisi: sealhulgas lapsi ja vanemaid prouasid, kes sööma tulid. Aga suitsetaja ei tahtnud eemale astuda, vaid kaebas restorani omaniku kohtusse, väites, et omanik diskrimineeris teda kui füüsilise puudega inimest, kellel on arsti luba valude vähendamiseks narkootikumi suitsetada. Suitsetaja võitis kohtus ... ja restorani omanik pidi kohtukulude katmiseks oma restorani maha müüma, mille ta vist isegi oma esivanematelt oli pärinud.

Üks sama veider juhtum oli töösuhte kohta, kus võeti kõrgele kohale tööle inimene, kellelt küsiti tööintervjuu ajal, kas tal on mingeid meditsiinilisi näidustusi, mis segaksid töötegemist. Mees ütles, et ei ole. Läks nädal mööda, ja mees lakkas tööd tegemast, kuna tal oli bipolaar­ne meeleoluhäire. Firma tahtis teda vallandada (katseaeg ju), aga mees kaebas firma inimõiguste kohtusse, et diskri­mineeritakse haiget ini­mest! Pärast pikka protsessimist pidigi fir­ma mehele karme kompenseerimis­tasusid maksma, ta tööle ennis­tama ja ­maksma tagantjärele poole ­aasta ­töötasu. Samal ajal oli mees vaid kümme päeva tööl käinud.

Mida Wente tahtis, oli see, et pööritaksime silmi. Ja me tegimegi seda. Ja samas, korralike inimestena, kes ei taha kedagi solvata (lõppude lõpuks on tegu ju Kanadaga!), tõmbame me pea õlgade vahele, kui on tegemist vähemustega ja nende õigustega. Iga viimane kui kanadalane kardab saada süüdistust vähemuste diskrimineerimises, nende õiguste eiramises. Seda peetakse sama tooreks kui laste pommimist.

Ja siis, palun väga, istub minu vastas mu hea naaber, kes esiteks teab väga hästi, et ma ei ole Venemaalt, ja teiseks, teab juristina väga hästi, kui karm relv on Kanadas süüdistamine vähemuste õiguste eiramises.

“Marje, meie kultuuris on Gay Pride aasta tähtsaim püha, ja meie kultuur on diskomuusika kuulamine! Aga sina, Marje, pole mulle kunagi mu seksuaalsuse puhul komplimenti teinud ja alati oled sa selline vastik bitch.”

Muidugi, ma võin rahumeeli olla vastik bitch, aga kuidas tõestada kellelegi, kes ründab sind rassistlike halvustavate märkustega, et ma ei ole homofoobne vastik bitch?

Igatahes, ma viskan oma hea naabri uksest välja ja meie karjumine, mis jätkub trepil, meenutab abielu lahutamist Itaalia moodi. Mina tahtsin vaid, et ta oma muusika vaiksemaks keeraks (ja ma oleks olnud tõesti õnnelik, kui see oleks olnud disko), aga tema pööras selle vähemuse õiguste rikkumiseks...

Arutame mehega asja. Mis värk on, miks pööratakse tavaline olmetüli poliitiliseks? Mis värk nende geidega on? Teine naabrimees jagab selgitusi – geidel keerlebki kõik oma seksuaalsuse ümber. Selle kaudu defineeritakse kõik ülejäänu ja heterod ei saa sellest lihtsalt aru. Ja et “väga rumal sinust, Marje, minna neid Gay Pride’i ajal torkima”.

Küsisin mehelt, kas tema ülemus Pierre defineerib end Kanada välisministeeriumis geina. Kas ta teeb homoseksuaalset välispoliitikat, gei-julgeolekupoliitikat?

Mees ütles, et ei tee, et mitte kunagi pole Pierre end geina reklaaminud, mitte kordagi maininud oma seksuaalsust ega isegi seda, et ta on abielus. Pierre on professionaal, kes ei reklaami, kellega ta magab, ega nõua teistelt oma seksuaalsusele komplimente. Mis ongi normaal­ne, minu meelest.

Meie aga teame, kas ja kust on Colin end raseerinud, mida kasutab libestina, ja alati on jube skandaal, kui mõni endine boyfriend käib tema majas tuuseldamas (alles eile käis seal tema järjekordne boyfriend, kes vist midagi majast võttis). Kogu tema geilikkus ongi jube väsitav ja õudne draama.

Ekspressis kirjutas Helen Talalaev, et valitsus peaks geidele appi tulema ja tegema seadused liberaalsemaks, et nad saaksid abielluda ja lapsendada jne. Ma olen täiesti nõus. Andke geidele õigused abielluda. Pole midagi paremat kui abielus gei. Nagu mu mehe ülemus Pierre. Tal on stabiilne suhe ja ta ei tüüta oma töökaaslasi sellega, kas eksmees tuuseldab tema elus või mitte.

Peaks valitsuselt paluma kõik geid kohe paari panna ka, siis oleks hea rahulik.

Õnneks ei korralda meie tänava geid mulle boikotti. Kunstnikust naaber, kes on oma rõdul kohvi juures meie tülitsemist pealt kuulnud, toetab mind ja ütleb, et Colin on äsjase lahkumineku puhul veidi rivist väljas. Ärgu ma pahandagu. Ma ei pahandagi, aga nüüd ma tean, kuidas vähemustest lahku minnakse.