Äsja esitles Kauksi Ülle oma uut toredat luulekogu “Palonõiaq”. Raamat on tellitud Gutenbergi poegade väiketiraaži-suutlikust trükikojast paljaste kaantega. Kaante jaoks on kunstnik Evar Riitsaar lõiganud mitmekülgse valiku puuklotse, millega trükkides saab iga raamatu kaanest ainulaadne kunstiteos, hüvast sisust rääkimata. Just selliste tööde koht on koduriiulis, kust neid aeg-ajalt kätte võtta ja uuesti sirvida. Õieti võiks suurem osa raamatutest täitsa rahulikult eksisteerida esialgu failina – sarnaselt digifotodega on raamatu paberkoopia tellimine kohane, kui tekst tõeliselt armsaks saab. Küllap nõnda lähebki. Noored, köitekunsti õppima – leiba jagub tulevikus rohkem kui praegu.

Massiefekt teeb asjad odavaks, aga sunnib tootjaid sihtima keskmist vajadust ja maitset. Inimeste tahtmised on samas erinevad. Kas jäävad ainult miljonitiraažid ja käsitöö? Financial Timesi kauaaegne toimetaja Peter Marsh avaldas äsja raamatu “Uus tööstusrevolutsioon” (“The New Industrial Revolution”), milles ta ennustab hoopis tänapäevase, ühetaolisi kaupu vorpiva masstootmise kadu.

Marsh hindab, et juba praegu toodetakse tööstuslikult 10 miljardit erinevat toodet – rohkem, kui on inimesi. See olevat alles algus. Tänu arvutitele, 3D-printeritele ja majanduse üleilmastumisele on ideest tooteni jõudmine kättesaadav ka väikefirmale või üksikisikule. Viimaste aastate efektsemate Eesti edulugude hulgas on Tartu noormehe Tõnis Liivamägi praktiliselt üksi müügihitiks arendatud digifotokaga filmimise vaatetorbik. Tagatipuks on aina lihtsam muuta mitte ainult kujundus varieeruvaks, vaid lasta lõpptarbijal enda vajaduse järgi komponente valida. Aga kui tööstuslikult hakatakse tootma ainulaadse kujundusega paberraamatuid? Mitu riiulit jõuan käsitsi juurde ehitada, enne kui alla vannun ja Hiinast tellin, ainulaadse muidugi? Olgu, riiuli võib-olla tellin, aga Evari puulõigete vastu ei saa ka modernseim masinavärk. Elagu käsitöö!