Vaikiva ajastu valus lõpp Soomes
Seetõttu polnud üllatus, et monumendi avamise järel ei jätnud Soomes tegutsev väike, kuid aktiivne Safka-nimeline Eesti-vastane vaenurühm kasutamata jälle üht võimalust eestlasi röögatus natsiorgias süüdistada. Seda, nagu ikka, üksikute eesti poliitikute ning kultuuri-inimeste vastu isiklikult suunatud labase sõimu saatel.
Safka aktiviste peetakse Eestis õigustatult klounideks, eurovalimistel kokku saadud tuhatkond häält ei räägi nende suurest soosingust Soomeski. Siiski seondub nende lavastatud, nüüd umbes aasta jätkunud "antifašistliku" püsietendusega eestlase jaoks üllatavaid seiku. Näiteks saame lugeda rõvedusi Võidusambast "natsierektsioonina" ja eestlastest "fašistlike kahjuritena" Soomes mitte enam marginaalsetest üksikblogidest, vaid peavoolumeediaks peetava võrgulehe Uusi Suomi lehekülgedelt - küll toimetamata blogosfäärist, aga siiski võrgulehe katuse alt ja selle esilehelt avanevate linkide kaudu.
Lisaks on propagandistide töövilju püüdnud Eestis legitimeerida sotsioloog Mikko Lagerspetz, kes Sirbi (24.04.09) pamfletiarvustuses heitis eestlastele ette, et nood Leena Hietaneni ja Johan Bäckmani tööd tõsiselt ei võta - professori sõnul olevat neil "vigadest" (nagu okupatsiooni eitamine) hoolimata Eesti ühiskonna kohta olulisi asju öelda.
Seda arvamust ei jaga sugugi kõik Soome vasakintellektuaalid. Näiteks kirjanik Pentti Holappa on Uutispäivä Demaris Soomes taasärganud nõukogudenostalgia suhtes väga selgesõnaline: "Paneb imestama, kuidas meil leidub selliseid aktiivseid inimesi nagu Johan Bäckman, kes julgevad kaitsta aastakümneid kestnud Venemaa siseterrorit. [...] Usun, et Lääne-Euroopas ennetaks juba elementaarne kõlblikkus sellise käitumise."
Soomes käivitus laiem debatt Eesti, ajaloo ja N Liidu teemal pärast Sofi Oksaneni ja Imbi Paju raamatu "Kõige taga oli hirm" avaldamist. Eesti ajaloost rääkimine paljastas soomlaste oma ajalooga seotud ja pikaaegse vaikimisega varjatud haavad, mis lisas nii rünnakuid Eesti vastu kui ka kriitikat omaenda soometunud mineviku kohta. Mitmed tippajakirjanikud esitasid küsimuse "miks Eestist on Soomes nii raske rääkida?" ning leidsid vastuseid soomlaste valulikus suhtes oma ajaloo ja idapoliitikaga.
Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja Saska Saarikoski vastas artiklis "Petetud põlvkond" ("Kusetettu sukupolvi", HS 09.04.09), et Soomes loodi 1970ndatel nii õpikutes kui meedias täiesti vale pilt mitte ainult N Liidust, vaid ka Soome enda minevikust. Õpetati, et Soome oleks võinud talvesõja ära hoida, kui ta osanuks N Liiduga õigesti suhelda. Eestist ei tohtinud rääkida, "sest 1939 vale oli YYA (st Soome-NL sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu) poliitika nurgakivi. Oli tähtis tõestada, et N Liit ei tahtnud kunagi Soomele halba. Sõja põhjus oli usalduse puudumine, ja YYA ülesanne oli hoolitseda usalduse säilitamise eest. Kui õpikutes oleks öeldud, et Eesti usaldas N Liitu 1939, oleks YYA valelt põhi alt ära kukkunud."
Eesti ajaloo kerkimine päevakorda asetas niisiis luubi alla selle, millesse üks terve soome põlvkond on uskunud või teeselnud uskuvat, et mitte mainest ja töökohast ilma jääda.
Soomes on endiselt palju neid, kellel on raske tunnistada, et senised suhted ei põhine vaid osaval diplomaatial ja mõistlikul pragmatismil, vaid ka valel. Eesti "väikevennast" sai Soomes üllatuslikult see laps, kes ütles välja, et keiser on ammu juba alasti olnud.
See tekitas segadust ja viha, kuid teisalt ka imetlust nende hulgas, kes on vanadest mõttekrampidest vabamad. YYA minevik selgitab, miks nõukogulikku vaenuõhutamist eestlaste aadressil peetakse Soomes aktsepteeritavamaks kui muud rühmaviha õhutamist. Kui kolmanda maailma rahvaste vastu suunatud vähimgi vaenuavaldus saab poliitikute, inimõiguslaste, vähemuste ombudsmanide ja meedia poolt kohese vastulöögi, siis eestlaste vastane rõve sõim jätkub soomekeelses avalikus ruumis segamatult.
Paju ja Oksaneni raamatu avaldamise aegu pidasid mitmed peavoolu meediumid vajalikuks kuulata kirjanike kõrval ka neid, kelle sõnul jutt Eesti okupatsioonist on "natslik konspiratsioon". Seda põhjendati demokraatliku meedia tasakaalustatusega, ehkki rassistidele vastavat "teise arvamuse" eelist üldiselt ei pakuta. Ajakirjanik Hannu Marttila sõnul on selline perversne tasakaalustatus nihilistlik: kes kuulaks Euroopas neid, kelle jaoks jutt holokaustist on vaid "bolševistlik konspiratsioon"? Kaksikmoraal osutab, et ehkki ausa ajalookirjutamise ja vaba Eesti poolt on sõna võtnud mitmed arvamusliidrid, pole YYA-meeleolud ega suurvennalik hoiak lõunanaabri vastu Soomes päris kadunud.
Nii mõnigi meist usub, et Eesti ja Soome sõprussuhted on nii tihedad, et need kestavad enamgi kui üksikute leninlikku minevikku juurdunud tigedike laimukampaaniad. Kirglik debatt ajaloo üle on hetkel vaibunud, kuid safkalased jätkavad uskliku järjekindlusega orwell'likke "vihkamise minuteid", kus juudinäoga rahvavaenlase Emmanuel Goldsteini asendavad eestlased ja eriti mõned eesti soost naised. Soome üldsus suhtub vaenajatesse põlgusega, kuid poliitilis-akadeemilise eliidi valikuline sallivus selles osas jääb Soome ühiskonna häbiplekiks nii kaua, kui etendus kestab.
Raudeesriide tagant TV-ekraanilt Soomet kui paradiisi vaadanud eestlastel on raske mõista, kui sügav oli Soome vaikiv ajastu. Debatt soometumisest on alles alanud, osalt eestlaste kaasmõjul. Nagu Eestis on ka Soomes neid, kes sooviksid seda debatti ära hoida. Oluline on, et uue ettevaatlikkuse laine ei vaigistaks arutelu juba eos ega tooks endisaegade lämmatavat hirmu vaenukülvajate kaudu ka Eestisse. Lõpuks oleme ju samas paadis, sõltumata sellest, kas eelistame seda kõigutada või seisvates vetes paigal hoida.
