Vajame propagandaministeeriumi!
Propaganda, eriti siseriiklik propaganda, on alati olnud Eesti nõrk koht. Siiani on kõik katsed eestlaste rahvustunnet riiklike vahenditega turgutada haledalt läbi kukkunud. Olgu siis teemaks rahvuskala, Welcome to Estonia või ühiskondliku leppe loomine.
Kummaline, et ajal, mil meedia on üks tulutoovamaid ärisektoreid maailmas ning jätkub kõva trügimine Tartu ülikooli meedia ja kommunikatsiooni erialadele, ei tegele meie Eesti riik propaganda ehk tänapäevasemas mõistes suhtekorraldusega. Riigi tutvustamine on jäetud turismifirmade hooleks, kes ongi tõhusat tööd teinud - näiteks Briti poissmeeste sihtrühmas. Ning Briti lehed ongi Eesti vastu üsna heatahtlikud. Väliskommunikatsiooniga on niisiis lood päris head, aga riigisisene kommunikatsioon lonkab mõlemat jalga. Propagandaministeerium oleks abiks!
1935. aastal loodi Eestis Riiklik Propaganda Talitus, kus muide töötasid ka väärikad kultuuritegelased Adson ja Visnapuu. Paraku suutis Pätsi vaikiv ajastu selle iseenesest hea idee ära lörtsida. Rahvustunde tekitamise seisukohalt oli see siiski väga oluline: meenutame hõimuliikumist, kodukaunistamist, raamatuaastat, Eesti lipu ja rahvariiete propagandaaktsioone ja nimede eestistamise kampaaniat, mille käigus muudeti 175 000 isiku- ja kohanime. Sellel ajal loodigi võimas müüt "eesti ajast", mis toitis eestlase vaimu pool sajandit ka kõige kitsamates poliitilistes oludes.
Äsja lavale toodud Merle Karusoo etendusest "Küpsuskirjand 2005" selgub, et sellal kui eestlastest noored targutavad konjunktuurselt globaalsetel ja Euroliidu teemadel, eelistasid vene noored teemat "Seda maad nimetan kodumaaks". Hästi kirjutavad, südamlikult. Eks ole ka see poliitiliselt korrektne lähenemine. Aga kas siis eestlane ei armastagi oma kodumaad, armastab pigem Euroopa Liitu ja Natot?
Eesti lapsed ei loe eesti kirjandust, kinnitavad kirjandusõpetajad. Kui laps tahab lugeda "Harry Potterit", siis peab ta seda saama ja mitte keegi ei saa teda sundida lugema August Gailiti "Isade maad". Aga kui väike poiss selle raamatu läbi loeks, siis ehk ei peaks teda teismelisena kaitseväkke meelitama lihtsameelsete loosungitega.
Veel hiljaaegu pidi majaomanik Eesti lippu heiskama neljateistkümnel päeval aastas. See kohustus on nüüdseks kadunud ja vabatahtlikult lippu heisata ei viitsita. Eesti hümni laulmise ajal muutub klišee eestlastest kui laulurahvast aga iseenda paroodiaks.
Propagandašansside käestlaskmine tasub kätte. Vaenlane ju ei maga. 2500 aasta eest sõnastas hiinlane Sun Tsu "poliitilis-psühholoogilise õõnestuse reeglid", ka tänase propagandateooria klassika. Propaganda ülesanne on vaenlase vastupanu murdmine ilma otsese võitluseta lahinguväljal.
Laostage kõik, mis vastase maal head on, õpetab Sun Tsu. Mässige vastase juhtivad ringkonnad kuritegelikesse mahhinatsioonidesse, õõnestage, laimake neid, puhuge lõkkele kildkondlikud tülid, levitage ükskõiksuse ja käegalöömise meeleolu, ärge koonerdage värbamistasudega! Kihutustöö tähtsaim reegel ütleb ka, et avalikku arvamust ei ole võimalik muuta mõistuspäraste argumentidega, vaid ainult tunnete kaudu.
Õnnestunud propagandaoperatsioonide tagajärgi näeme viimaste nädalate sündmustest Ungaris ja Gruusias. Mõistagi kõneleb sellest ka pronksmehe epopöa Eestis. Mida on mei l sellele vastu panna?
Tiina Jõgeda on alates oktoobrist Eesti Ekspressi toimetaja.
