ja palju viletsust –
neid näen, peas võidukroonid,
ja valgeis riideis nad
seal taevaliste hulgas
kui tähed hiilgavad.
EELK lauluraamat, laul 175, “Jeruusalemm, sa püha taevalinn”
Kui kusagil ostetakse võimu (s.t hääli) banaanide, viina ja väikese pensionilisa eest, siis on need seal nii suured väärtused, et lähevad vahetuskaubana igati arvesse. Nii kirjutas 22. septembri Areenis David Vseviov. Nagu viimaste päevade ajalehtedest ja ümbritsevast tegelikkusestki näha, on praegu võimuostutehingutes käiku läinud kõige erinevamad vahetuskaubad. Kingitakse pastakaid, lilli, suppi, lõunasööke, Savisaare pildi ja allkirjaga patju ning balleti “Rasputin” pileteid. Inimesele, kes “maa peal ristikoormat kandnud”, paneb parteijuht ise padja pea alla ja ütleb: elust saab unenägu, welcome to dreamland. Ma suhtun sellesse kahetiste tunnetega: inimese ostmine väikeste kingituste ja tähelepanuga võib talle tõepoolest harva õnnehetke pakkuda ning patt oleks see talt võtta.
Neile, kellele padi või pilet ei mõju, kelle naha on elu juba nii paksuks parkinud, et väike kingitus südant ei soojenda, antakse 100 rubla ja täidetud valimissedel, nagu Ida-Virumaal juhtuski. Pettus? Aga eks väikese meelehea eest ole siin ikka asja aetud – liikluspolitseinikule paar tuhat, pankurile paarkümmend protsenti firmast…
Ometi kõlasid Pärnu juhtimiskonverentsil tänavu hääled, et hakkame eetiliseks. Üks minister juba esines eetika demonstratsiooniga. Pärnus rääkisid tänavu ekspluateerimishaide asemel antropoloogid, kultuuripsühholoogid, semiootikud, lavastajad ja hingekarjased. Ettekandeid läbiv märksõna oli kultuur. Räägiti võrdsuskultuurist ja sotsiaalsest ettevõtlusest. Karmile ärirahvale süstiti pehmeid väärtusi, mis päädisid juubeligalal “konjaki, sigari ja meeleliste naudingutega”. Justkui elaksime juba säälpool Goldratti.
Mulle näib, et ühiskond on murranguhetkes. Ühed, kapitali halastamatu akumulatsiooni perioodi elunormid asenduvad teistega. Ütleme nii, et ostuparadigma asendub seaduseparadigmaga (aina rohkem räägitakse seaduslikkusest) või kogunisti õiglustunde-paradigmaga. “Rahva õiglustunne” on muutunud sama sageli pruugitavaks vormeliks, nagu viisteist aastat tagasi olid “avalikustamine” ja “valulävi”. Viimased viis aastat on kõneldud aina “võtmeklientidest” ja “võtmelahendustest”, aga nüüd äkki “eetikast” ja “õiglustundest”!
Muidugi jätkub samal ajal ka müük ning Tallinna tänavatel pauguvad endiselt püstolid. Murranguhetkel vastuseis teravneb. Valgete riietega (aga need sümboliseerivad kristluses, judaismis ja unenägude seletajates puhtust ja headust) rahva vastas seisavad pimeduse jõud. Viimases Kroonikas nägin valimisplakatit, kus rohelisel pargimurul poseerisid (tahaks öelda: heljusid rohu kohal) Maimu Berg, Toomas Lepp ja teised eeterlikud rahvaliitlased, kõigil valged riided seljas. Kui ilusad nad olid!
Tere tulemast, õiglustunne, pehmed väärtused - ja valged riided!
