Europarlamendi valimised suletud nimekirjadega oli erakondade umbusaldusavaldus eesti rahvale - teid, lolle, ei saa lubada isikuid valima, sest te ei oska neil vahet teha ja lasete ennast klaashelmeste või õllega ära osta. Sellepärast valige erakond, küll me isikud ise paika paneme!

See on mage lugu ja räägib valitsejatest rohkem, kui nad ise tahaksid. (Mitte et selline käitumine meid imestama paneks, ei!) Kuigi nad ise on võimule saanud ikka ja ainult valijate soosingu, mitte aga oma imeliste annete tõttu.

Aga see, mis toimub, on kõnekas.

Esiteks peavad poliitikud valijaid jätkuvalt lollideks, määrides neile pähe loosungeid, mis on Europarlamendi valimistest kaugel nagu siga kuust. Mis on Brüsselil pistmist vanemahüvitisega? Kust Brüsselist tulevad 50 000 uut töökohta?

Teiseks - valimiste kunn on JOKK! Olgu tegu valimistelkide, kandidaatide poolt valimisi endid (mitte kandidaate) tutvustavate telereklaamidega või välireklaamidega, mis kutsuvad lihtsalt üles valimistele minema.

See kõik tõestab veel kord, et:

• Europarlamendi valimistega seoses ei ole Eesti poliitikutel mitte midagi sisulist öelda

• Seaduste loominguline väänamine on saanud uueks rahvusspordiks

• Võidab see, kes kõige rohkem pulli teeb.

Aga küsiks nii: mida on nelja aasta jooksul teinud Eesti eurosaadikud Marianne Mikko, Andres Tarand, Tunne Kelam, Toomas Savi, Siiri Oviir? Endine eurosaadik Toomas Hendrik Ilves ja Tunne Kelam tegelesid Euroopas kommunismi kuritegude teadvustamisega. Marianne Mikko sai valmis meediaraporti, milles sisaldunud üleskutse blogide registreerimiseks ajas euroopa rahvaid närvi, kuid milles oli ratsionaalne iva. Siiri Oviir avaldas aeg-ajalt mõne arvamusartikli eesti ajakirjanduses. Andres Tarand kõneles käriseval häälel kliimamuutustest. Toomas Savi kadus Brüsselis nagu kuum vesi mutiauku.

Tõsi on see, et Europarlament ei ole täna Euroopas mingi oluline valitsemisorgan. Euroopa Liitu juhib valitsus ehk Euroopa Komisjon, ning selle aruandekohustus Euroopa Parlamendile on sümboolne.

Minu meelest on Europarlamendi valimised Eestis seekord selgelt protestivalimiste iseloomu saanud. Kui saaks teha nii, et valijaid lolliks pidavad, suletud nimekirjade loojad saaksid ise omal nahal tunda, mis tunne on ukse taha jääda!

Neile vitsa anda ei saa, aga avalikult häbistada on võimalik.

Karnevalil vahetuvad rollid, narr saab kuningaks, ja kuningale sülitatakse näkku. Kasutagem siis seda võimalust.

Mine hääletama! Vali protestikandidaat! Vali inimene, mitte poliitik või erakond!