Valimised kui kriisiolukord

Venemaal saavutas omal ajal presidendimeelne erakond valimisvõidu tänu sellele, et kampaaniat asus juhtima

Sergei Šoigu

. Mees juhtis ja juhib tänaseni erakorraliste olukordade ministeeriumi. Sisuliselt on ta Venemaa kriisiolukordade minister. Üleujutused, suurpõlengud, laviinid, varingud kaevandustes, lennukatastroofid…, valimised.

Et valimised lükkavad ühiskonna kriisiseisundisse, on teada ka põlise demokraatliku traditsiooniga riikidest. Seda võime täheldada täie selgusega meiegi käimasoleva valimiskampaania valguses.

Üks Isamaa juhtfiguure rääkis hiljuti usalduslikus vestluses, et nende seekordne valimiskampaania tuleb positiivse iseloomuga. Keskendutakse oma programmile, teiste erakondade mustamisest hoidutakse. Tegelikkuses juhtus midagi muud. Endine peaminister küpsetas sepiku, mis Keskerakonnale ilmselt valimiste päevani kõrisse kinni jääb. Praegune peaminister ei saanud juhtunut ignoreerida ning palus siseministril tagasi astuda, põhjendades seda moraalsete kaalutlustega. Oravad lugesid koalitsioonipartnerile moraali. Kuid partner on nüüdse seisuga juba konkurent. Tähendab, seis on üks-null oravate kasuks. Keskerakond saatis küll Aktuaalsesse Kaamerasse asja seletama kaitseministri, kes sünniaastast tulenevalt on nõukogude ajal juhtunus täiesti süütu ja esindab sellisel moel vana ja uue põlvkonna leppimise ideed, kuid kardetavasti sellega asi ei piirdu.

Kas nüüd on oodata, et kusagil küpsetatakse kiirkorras uus sepik, mis jääb seekord oravate kurku kinni? Siis saaks omakorda koalitsiooninõukogu esimees peaministrile moraali lugeda. See võiks olla midagi raudtee-teemalist. Ja siis järgneks vastulöök. Ja sellele omakorda vastulöök.  

Kriisiolukord lõpeb valimiste päeval. Pärast seda algab pragmaatiline koostöö rahvuse ning riigi hüvanguks. 

Kas keegi toodab kriise? Jah ja ei. Miks jah, sellest on tänases Ekspressis juttu. Ei sellepärast, et aines kriisideks on ladestunud läbi kogu nõukogude aja ning sellele järgenud kaheteistkümne restitutsiooniaasta. See on nagu põlevkivi meie maapõues. Kui tead, kust otsida, siis löö aga labidas sisse ja midagi ikka leiad.      

Olukorra valutumaks muutmisele ei aita kaasa seegi, et piir erakondliku ja sõltumatuks nimetatud ajakirjanduse vahel on ähmastumas. Näiteks Keskerakond on õppinud (vist) Itaalia kogemustest, kus peaminister Silvio Berlusconi pakub talle kuuluvates telekanalites omaenda erakonna uudiseid sõltumatutena. Enn Eesmaa, Marika Tuus ja "Keskerakonna uudised" kordavad seda võtet. Magnifico!

Samas ma ei tahaks olukorda dramatiseerida. Elasime üle seitsesada orja-aastat, elasime viiskümmend nõukogude aastat, elame üle ka seekordsed valimised. Märtsi lõpuks on palavik alanenud ja elu läheb edasi.            &n bsp;            &nbs p;                           &n bsp;            &nbs p;