Valimised tulekul. Kas erakondlikud salalepped peavad?
Kuigi meedias on juba üksjagu kära ning müra kevadsuviste Euroopa Parlamendi valimiste ning veel kaugemal kummitavate kohalike valimiste asjus, valitseb salapärane vaikus ajaliselt hoopis lähemalseisvate valimiste asjus.
Jutt siis meie parlamendi juhatuse valimistest, mis peaksid aset leidma juba selle kuu jooksul. Seadus sedastab, et Riigikogu esimehe ja ase-esimeeste kandidaadid seavad üles Riigikogu liikmed ning et ülesseatud kandidaadid annavad oma nõusoleku kandideerimiseks. Võib-olla on need sündmused aset leidnud ja lihtsalt infomürra uppunud? Või ei pea erakonnad neid ametikohti piisavalt oluliseks, et erakonnavälist publikut oma kavatsustest informeerida?
Võib muidugi väita, et kuna koalitsioon ei ilmuta mõranemise märke, siis on selge nagu seebivesi ja valituks osutuvad samad inimesed, kes valiti ka 2008. aastal. Sest hea tava näeb ette ühe ase-esimehe tulekut koalitsiooniparteide ridadest ning teise tulemist opositsioonipingilt. Ja kui erakondlikud (sala)kokkulepped pidavaks osutuvad, siis jätkavad Ene Ergma, Jüri Ratas ning Kristiina Ojuland.
Ent seadus määrab ka selle, et igal Riigikogu liikmel on üks hääl nii esimehe kui ase-esimeeste valimisel. Hääletamine on salajane. Pole alust arvata, et parteiline distsipliin meie erakondades lonkaks, eriti veel neis erakondades, kus distsipliin päritud leninlikust demokraatliku tsentralismi ideoloogiast. Meenub otsekohe Rahvaliidu tõttu tehtud reegel, et mobiiltelefoni ei saa valimiskabiini kaasa võtta, sest siis ei saaks tagada valimiste salajasust. Ja silme ees püsib Elmar Sepa helge isiku värvipliiatsitega vehklemine Tallinna linnavolikogus. Kuid ikkagi, salajased hääletused on uuemas Eesti ajaloos toonud kaasa ka üllatusi. Nii on mõni asespiiker saanud vähem hääli kui koalitsioonil kokku või siis on opositsioon jätnud oma hääled esimehekandidaadi poolt andmata, et valituksosutunu ei saaks kiidelda suure häältehulgaga jne. See väike põnevus võib esile tulla sellelgi aastal.
Kuid küsitavaks jääb, miks ei räägita hetkel veel mitte midagi eelseisvast valimisest. Rääkimine võiks olla nii parteide kui ka laiema avalikkuse huvides, sest võimaldaks vaagida esilekerkivate kandidaatide voorusi ja miks ka mitte puudusi. Arutlus tõstaks esile Riigikogu juhatuse üsna vastutusrikast rolli, aidates neid ametikohti väljapaistvamaks muuta. Vaikimine nende valimiste osas üksnes kinnistab seda kummitempli imagot, mis meie rahvaesindusele osalt teenitult, kuid suures osas ehk teenimatultki külge kleepunud on. Ühtlasi oleks opositsioonierakondadel võimalus omi vaateid propageerida, väiksemad neist võiksid ju vähemalt oma kandidaadigi esitada, et seeläbi tuntust otsida ning koguda. Kuid miskipärast seda ei tehta.
Üks võimalik seletus on see, et partokraatia on oma olemuslikus tsentraliseerimise soovis jõudnud faasi, kus salatsemine tundub olevat normiks muutumas. Iga debatilaadnegi asi tundub niiditõmbajatele tarbetu ja segadustkülvava tegurina. Kuid ehk pole asjad Eesti Vabariigis veel siiski sealmaal ja süüd vaikimise asjus peab otsima mehhaanikast. Kulissidetagused ähvardused võiksid kõlada niisugusel moel, et kui teie ei anna meie inimesele nii ja niipalju hääli, siis meie omakorda rikume relvarahu komisjonide esimeeste ja ase-esimeeste keerulises gambiidis. Veelgi hullem, teie inimesed võivad jääda ilma oma olulistest sissetulekutest riigiettevõtete nõukogudes, mistõttu partei peab kandma ka kaotusi nn tubastel töödel olevate broilernõunike rivides. Poliitilisel Richteri skaalal tekkiks ligi kuuepalline värin, mida otsapidi on tunda ka suuremates ja väiksemates omavalitsustes ning munitsipaalhaiglate poliitilises juhtimises. Halvemal juhul võib järeltõukeid tunda olla isegi koolidirektorite sundparteistamise mail ja nõnda edasi. Muidugi peab siinkohal ceterum censeo korras meenutama, et Riigikogu liikmed tegelikult ei tohiks üldse mujal töötada, sealhulgas riigiettevõtete nõukogudes. Aga praktikas on parteidel lihtsam selle tõe ees lihtsalt silmad sulgeda.
Neil kaalukatel põhjustel ilmselt midagi intrigeerivat eelolevatel valimistel ei juhtugi. Millest on kahju. Sest tegelikult oleks poliitikast huvitatuil ikkagi põnev kuulda, milliseid hinnanguid annavad meie valitud esindajad kasvõi Juhatuse senisele tööle. Kas eelmise aasta lõpupoole kerkinud teema kuluhüvitistest ja palkadest oli Juhatuse poolt tervikuna ja iga inimese poolt eraldi hästi käsitletud? Kas deklaratsioonid stiilis „meie oleme 24x7x365" olid parlamentaarset demokraatiat edendavad või pigem diskrediteerivad? Miks Juhatus lasi tekkida populistlikul ringmängul „Me lähme hüvitist lõikama, kes tahab rohkem võtta", mida võimaldas selleteemalise seaduseelnõu menetlemine, selmet kuluhüvitiste reguleerimisel kasutada Juhatuse enda otsustamisõigust?
Ahjaa, viimane on muidugi piiratud konsensuse nõudega. Kuid valija võiks ju ikkagi teada, kelle tõttu konsensust ei sündinud: kas esimese või teise ase-esimehe ja tema erakonna pärast. Ning millised olid argumendid kärpealgatuse, mille Ene Ergma esitas, vastu. Aeg oleks siiski avaliku poliitikateo juurde pöörduda, sest igatmasti salakokkulepped viivad pikas perspektiivis ikkagi sohu.
