Panused on suured ja eesmärgid kõrged. Avavile kõlades on järjekordselt selge, et üks pool on saanud turvalise edumaa ja võitjas enam kahtlust pole. Keegi ei tea, milliste reeglite järgi mängitakse, kohtunik on joobes ja publik muretu.


Sellisena kangastuvad mulle saabuvad valimised.


Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui ideede turuplatsi või heitlust, kus poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui keegi saab tänu suuremale kaukale tõe monopoli, on võistlus läbi. Kuigi lihtsameelsetele võib jääda vastupidine mulje.

Valimised on kummaline mäng, kus osalejatel on omavahel võimalik reeglites kokku leppida. Seejuures unustatakse tihti, mis mäng see on, mida harrastatakse. Kui võimulepääs vahendeid valimata saab olulisemaks kui arutelu eesseisvate võimaluste ja valikute üle, siis ei käi see mäng enam ühiskonna huvides.


Kuidas vähendada rahavõimu rolli rahva võimu omandamisel, seeläbi võistlejatele võrdsemaid võimalusi luues? Mis aitaks tõsta sisulise arutelu taset valimiskampaanias ja vabastada avalik ruum kiretult kirevatest toodetest?


Ühiskonnas, kus austatakse kirjutamata reegleid ja häid kombeid, saab määravaks poliitiline kultuur ja valija teadlikkus. Kui aga poliitilise kultuuri kiht on õhem kui paber, millele põhiseadus on trükitud, peab õigus abikäe ulatama.


Mida teha, kui valija alahindamine, konkurentide halvustamine ja piiritu priiskamine on muutunud lahutamatuks osaks võitluses valija hääle pärast ja märgiks aus(t)use puudumisest?


Ja kui hääletajad ei suuda leida seoseid põhjuse ja tagajärje vahel? Kahetsusväärselt palju on valijaid, kelle arvates tulumaksu alandades on võimalik üles ehitada viie rikkama hulka kuuluv hooliv ja tegus riik. Teist sama palju on valijaid, kes on valmis anduma 500 krooni eest.


Ja siis imestame, miks meil on nii palju SMS-laenu võtjaid! Kas mitte viljeldav valimispropaganda ei kasvata SMS-laenu põlvkonda? Kui kiirlaenu puhul on võimalik kaineks saades vähemalt oma tahteavaldust muuta, siis valimistel see võimalus puudub. Oma häält tagasi võtta ei saa ja ainsaks rõõmuks jääb küsida – kas me siis sellist Eestit tahtsimegi.


Demokraatia kvaliteet sõltub enim valimistel tehtud otsustest. Just seepärast tuleb valijat kaitsta tema enese teadmatuse ja liigkasuvõtjate ahnuse eest.


Väidetakse, et valija oskab eristada head halvast ja õiguslik sekkumine on kohatu. Paraku on sõnad valija tarkusest ja iseotsustusvõimest muutunud käibefraasiks, mida kasutatakse  täpselt nii, nagu on kasulik. Piisab, kui hinnata põhjendusi, miks järgmistel valimistel kasutatakse kinniseid nimekirju. Valija ei ole usaldatav, mistõttu tema eest teeb valiku nimekirja koostaja.


Mis aitaks? Valimiskuludele kehtestada ülempiir, mis sõltuks riigi majanduslikust heaolust.

Ringhäälingus lubada valimisagitatsiooni ainult arutelude ja vaidlussaadete kujul. Välireklaamid koondada selleks ettenähtud kohtadesse stendidele ja peibutavad tilu-lilu-kingitused keelata.


Selliste sammudega Eesti Nokiat ei loo, aga sammu lähemale ausatele valimistele astuks küll. Kes sellest kaotaks?


Kindlasti mitte valimispropaganda sihtmärk – val ija.


Reklaamitööstusele ja reklaamikanalitele pakun välja esmapilgul mõeldamatu, kuid intrigeeriva võimaluse – taandada hetkeks oma huvi kukrut täita ning pakkuda poliitikutele välja valimisreklaamide hea tava, mis kehtestab avaldatavatele valimistoodetele ­eetilised reeglid.


Kõige mugavam on muidugi mitte midagi ette võtta. See tähendab vabadust edaspidigi maitsta – valimistõotuste pantvangina – valimislubaduste kibedaid marju.