17.10.2008, 00:00
Valimiskuludele tuleb panna ülempiir
Pealtvaatajad on mängu alguse ootuses. Vastased teevad pahaaimamatult
sooja. Ajakirjanikud veel vaidlevad, kas tulnukad võivad osaleda
või mitte. Auhind on ihaldusväärne – reis
Brüsselisse.
Panused on suured ja eesmärgid
kõrged. Avavile kõlades on järjekordselt selge, et üks
pool on saanud turvalise edumaa ja võitjas enam kahtlust pole. Keegi ei
tea, milliste reeglite järgi mängitakse, kohtunik on joobes ja publik
muretu.
Sellisena kangastuvad mulle saabuvad valimised.
Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui ideede
turuplatsi või heitlust, kus poliitilised jõud püüavad
võidu edastada oma sõnumit. Kui keegi saab tänu suuremale
kaukale tõe monopoli, on võistlus läbi. Kuigi
lihtsameelsetele võib jääda vastupidine mulje.
Valimised
on kummaline mäng, kus osalejatel on omavahel võimalik reeglites
kokku leppida. Seejuures unustatakse tihti, mis mäng see on, mida
harrastatakse. Kui võimulepääs vahendeid valimata saab
olulisemaks kui arutelu eesseisvate võimaluste ja valikute üle,
siis ei käi see mäng enam ühiskonna huvides.
Kuidas
vähendada rahavõimu rolli rahva võimu omandamisel,
seeläbi võistlejatele võrdsemaid võimalusi luues? Mis
aitaks tõsta sisulise arutelu taset valimiskampaanias ja vabastada
avalik ruum kiretult kirevatest toodetest?
Ühiskonnas,
kus austatakse kirjutamata reegleid ja häid kombeid, saab
määravaks poliitiline kultuur ja valija teadlikkus. Kui aga
poliitilise kultuuri kiht on õhem kui paber, millele põhiseadus
on trükitud, peab õigus abikäe ulatama.
Mida teha,
kui valija alahindamine, konkurentide halvustamine ja piiritu priiskamine on
muutunud lahutamatuks osaks võitluses valija hääle pärast
ja märgiks aus(t)use puudumisest?
Ja kui hääletajad
ei suuda leida seoseid põhjuse ja tagajärje vahel?
Kahetsusväärselt palju on valijaid, kelle arvates tulumaksu alandades
on võimalik üles ehitada viie rikkama hulka kuuluv hooliv ja tegus
riik. Teist sama palju on valijaid, kes on valmis anduma 500 krooni eest.
Ja siis imestame, miks meil on nii palju SMS-laenu võtjaid!
Kas mitte viljeldav valimispropaganda ei kasvata SMS-laenu põlvkonda?
Kui kiirlaenu puhul on võimalik kaineks saades vähemalt oma
tahteavaldust muuta, siis valimistel see võimalus puudub. Oma
häält tagasi võtta ei saa ja ainsaks rõõmuks
jääb küsida – kas me siis sellist Eestit tahtsimegi.
Demokraatia kvaliteet sõltub enim valimistel tehtud otsustest.
Just seepärast tuleb valijat kaitsta tema enese teadmatuse ja
liigkasuvõtjate ahnuse eest.
Väidetakse, et valija
oskab eristada head halvast ja õiguslik sekkumine on kohatu. Paraku on
sõnad valija tarkusest ja iseotsustusvõimest muutunud
käibefraasiks, mida kasutatakse täpselt nii, nagu on kasulik.
Piisab, kui hinnata põhjendusi, miks järgmistel valimistel
kasutatakse kinniseid nimekirju. Valija ei ole usaldatav, mistõttu tema
eest teeb valiku nimekirja koostaja.
Mis aitaks? Valimiskuludele
kehtestada ülempiir, mis sõltuks riigi majanduslikust heaolust.
Ringhäälingus lubada valimisagitatsiooni ainult arutelude ja
vaidlussaadete kujul. Välireklaamid koondada selleks ettenähtud
kohtadesse stendidele ja peibutavad tilu-lilu-kingitused keelata.
Selliste sammudega Eesti Nokiat ei loo, aga sammu lähemale ausatele
valimistele astuks küll. Kes sellest kaotaks?
Kindlasti mitte
valimispropaganda sihtmärk – val
ija.
Reklaamitööstusele ja reklaamikanalitele pakun
välja esmapilgul mõeldamatu, kuid intrigeeriva võimaluse
– taandada hetkeks oma huvi kukrut täita ning pakkuda poliitikutele
välja valimisreklaamide hea tava, mis kehtestab avaldatavatele
valimistoodetele eetilised reeglid.
Kõige mugavam on
muidugi mitte midagi ette võtta. See tähendab vabadust edaspidigi
maitsta – valimistõotuste pantvangina – valimislubaduste
kibedaid marju.