Valitsus käsib, meie teeme
Kunagi oli mul ülemus, kes armastas terve mõistuse vastaseid projekte kritiseerida nii: "Te püstitate endale kangelaslikult takistusi, et neid siis veel kangelaslikumalt ületada." Olen vaadanud seda janti, mis on käinud Eesti elaniku ID-kaardiga. Seaduse andjad sealt Toompealt on meile andnud seaduse, et tuleb uus elektrooniline isikutunnistus ehk ID-kaart. Selle peab endale ostma iga Eesti inimene, kui ta tahab riigiga asja ajada. Nii ütleb seadus.
Kahju ennustada, aga selle otsusega on meile seaduse andnud inimesed tekitanud suure jama. Kõik ei osta endale ID-kaarti. Osal inimestest pole selleks raha, teised ajavad lihtsalt jonni ning löövad ametnikule endiselt lauda passi või juhiloa. Ja siis juhtub nii nagu eluvõõraste seaduste puhul ennegi - ametnikud hakkavad tegema erandeid ning vastastikusel kokkuleppel seadus lihtsalt unustatakse.
Olen näinud selliseid vigasid paljudes ettevõtetes ja asutustes ning mis seal salata, mõnikord ka ise libastunud. Teed lihtsalt suure plaani ja mõtled, kui hea ja ilus kõik pärast selle plaani teostamist on. Aga unustad pisiasja, et plaani teostamine on kavandatud aja jooksul võimatu. Ongi käes olukord, kus plaani järgi toimetavad inimesed peavad lolliks nii plaani kui selle väljamõtlejat. Mis mees see on, kes tegelikku elu ei tunne!
Mind on hakanud viimasel ajal tõsiselt häirima mitme ministri püüdlused elu Eestis käsu korras juhtida. Tarmo Loodus on sellel nädalal teatanud, et ID-kaart ei ole kohustuslik, aga riigiga asja ajada selleta ei saa. Ehk siis - meie tegime reeglid ja teie asi on nende järgi elada. Mõni aeg tagasi vilksatas telekas rahandusminister Siim Kallas, kes rääkis uuest loteriiseadusest. Ütles umbes nii, et nemad rahandusministeeriumis tegid reeglid ning nüüd on tegijatel valida, kas käituda nende reeglite järgi või üldse mitte loteriisid teha. Mida Kallas ei öelnud, on see, et uue seaduse täitmiseks on vaja riigiametis juurde üsna mitu uut töökohta ning et kõvasti bürokraatiat toodetakse juurde.
Seega, nagu näete, ei saa me siin eristada erakondasid, öeldes, et üks on vabaturumajandusmeelsem kui teine. Kõiki tänaseid võimu- ja opositsioonimehi näib ühendavat pettekujutlus, et kui valitsus ja seaduse andjad otsustavad, siis on inimeste asi seda otsust arutamata järgida. Ka siis, kui otsus on täitsa eluvõõras.
