Sama käib Eestis ka väärtuste kohta. Nii mõneski ringkonnas on ülimaks väärtuseks tunnistatud kompromiss ja ellujäämine ükskõik mis hinna eest. Juba kreeklastel olid au ja häbi surmast mõõtmatult olulisemad. Oleme juba harjunud põhjendusega, et Eesti riik sõdib Afganistanis seepärast, et siis aidatakse vajaduse korral kunagi ka meid. See on ­kõike muud kui igavikuline või euroopalik arusaam, sest tähtis ja määrav pole mitte lootus midagi kunagi tagasi saada, vaid kõlbeliselt tähtis on aitamise akt ise. Ootus midagi (protsendiga) tagasi saada teeb kõlbelisest teost hoopis kõlvatu.

Praeguse Euroopa projektis pole väärtused kui sellised üldse kuskil kirja pandudki, on vaid funktsionaalsed tingimused nende kuulutamiseks. Just sellised ongi kahekümne esimese sajandi liberalismi pühad lehmad – sisutud teesid demokraatiast, inimõigustest ja vabadusest, mis on antud ja kirja pandud vaid selleks, et kuulutada välja ülim tõde selle kohta, et kõlbelised sihid ja eesmärgid kui sellised puuduvad üleüldse. 1920. aastate konservatiivist õigusfilosoof Karl Schmidt märkis üsna tabavalt, et demokraatial, mida saavad kasutada kõige erinevamad ja vastakamad kooslused ning liikumised, ei ole mingit kõlbelist sisu ja see on vaid organiseerumise vorm.

“Ärkamisaegses eesti ajakirjanduses mõeldi vabameelsuse all tolerantsust, vastutulelikkust, kompromissivalmidust, uuendus- ja reformimeelsust. Eesti Postimehes kirjutati “vabameelelistest” mõisnikest ja “vabameelelisest erakonnast”, kes erinevalt vanameelsetest seisusekaaslastest olid valmis eestlastega lähenema ja nende huve mõnevõrra arvestama.”

Selle opositsioonilise vastasseisu käigus sündis esimene “partii” kodanikuvabadusi ja -õigusi – sõna- ja südametunnistuse ning koosolekuvabadus, võrdsus seaduse ees. See omas vaieldamatut ja kestvat väärtust. Eestlased olid niisuguses kontekstis vabameelsed juba a priori. Johann Voldemar Jannsen ülistas vabadusvõitlejaid ja pidas Ameerikat vabaduse kodumaaks. Samas oli liberalism maailmavaaade, mis oli edasiarendus valgustusaegsest ideest, mille kohaselt inimene eksisteerib jumalast autonoomselt, ja see viis paratamatult selleni, et inimest käsitleti lahus ka kõrgematest väärtustest – alul religioossetest ning seejärel neist lähtuvatest kõlbelistest väärtustest, sealt edasi ka rahvuslikest ja isegi perekondlikest.

Viimasel kümnendil on Eestis just nende väärtuste vastu suunatud ulatuslik propaganda ja selle käigus on kodanikuühiskonda täiesti vastupidiselt interpreteeritud.

Ajaloost tuntud liberaalid olid ideede ja aadete nimel valmis sirge selja ja selge silmavaatega tapalavale minema. Nad olid kasvanud (Euroo­pas) kristlike traditsioonide vaimus ja neile oli võõras isegi mõte sellest, et maine keha ja elu on ülimad väärtused. Nende jaoks olid kodu- ja isamaa, usk ja au, kohus ja armastus väärtuste hierarhias igal juhul maisest elust tunduvalt kõrgemal. See inimene oli võimeline kõrgemate ideaalide ja aadete nimel end ohverdama.

Millegipärast levib üsna edukalt müüt selle kohta, et liberaalsus kuulub millegi parempoolse hulka. Isegi klassikaline liberaalsus kuulutati omal ajal avalikult vasakpoolseks ning juba üheksateistkümnendal sajandil loeti liberaalideks vaid marksiste.

Parempoolne maailmavaade tähendab lihtsustatult kaitsvat konservatiivsust peaaegu kõiges, nii riigi kui ka üksikisiku tasemel. See on isegi omamoodi filosoofiline antiegalitaar­sus, mis tuleneb religioossetest kaanonitest, mis käsitlevad hea ja kurja vastandlikkust (mitte nende suhtelisust!), patu ja vooruslikkuse ning teiste väärtuste hierarhiat. Poliitilisel tasandil tähendab see usku, isamaad, rahvust ja riiki. Ülioluline on selles hierarhias vaimse dominant materiaalse üle, samuti nagu ka rahvusliku ülimuslikkus universaalsete ettevõtmiste suhtes. Kultuuris tähendab see ilu ja õuduse selget eraldamist, võimet vahet teha üleva ja labase (kõlvatu) ning normi ja anomaalia vahel. Igapäevaelu tasandil tähendab see kirikut, perekonda ja arukust. Vana liberaalne dogma seisnes suuresti selles, et tehti selget vahet väärtuste ja huvide vahel.

Kuid oma huvidele orienteeritud pragmaatikud leppisid omavahel alati palju lihtsamini kokku kui põhimõtetele orienteeritud liberaalid. Vana hea klassikaline demokraatia püüdis selliseid paradokse igati vältida. Isegi vastupidi – ta eeldas, et avalik sfäär nõuab kodanikult suurt pühendumist ja motiveeritust. Ilma demokraatliku ning väärtussüsteemidest kantud pühendumiseta pole võimalik uute Euroopa rahvusriikide teket isegi ette kujutada.

Praeguse liberaalse demokraatia formaalsus kajastub eriti ilmekalt selle ükskõiksuses tegeliku ebavõrdsuse ning tõe suhtes, sama käib kohusetunde, hea ja kurja kohta. Konsensus ostetakse kokku inimeste ümberveenmise tulemusel, neile tehakse sunniviisil selgeks, et pakutavad uued veendumused on igal juhul paremad kui vanad (oled ju seda väärt!)!

Tegelikult hävitatakse sellise tegevuse käigus inimese väärtussüsteem ja tulemuseks on pragmaatiline küünik. Selline demokraatia sigitab printsiibituid konformiste, kes teenivad tõe ja õiguse asemel raha ja jõudu ning oskavad imeosavalt esitada ka äraandlikkuse ülima väärtuse pähe.

Selline süsteem võib olla isegi elujõuline, kuid ainult siis, kui mingeid suuri katsumusi või sõdu ette ei tule. Just need nõuavad toetumist igavikulistele väärtustele ja arusaamadele. Praegune süsteem ei toeta selliste inimeste sündi, keda ajaks kaevikusse aade, üllus, ohvrimeelsus, ustavus, kaastunne, armastus.