Vabadussamba püstitamine meenutas pikka aega rahvajuttu sellest, kuidas vanapagan käib kiriku ehitajaid kiusamas. Skandaal puhkes 2008. aasta septembris. Samba rajamist juhtinud sihtasutuse eesotsas oli tuntud ärimees Aivar Reivik, keda kaitseministeeriumi endine kantsler Lauri Almann kahtlustas isiklikes ärihuvides sellesama samba rajamisel. Ei midagi erilist me täielises vabariigis.


Kümme päeva pärast skandaali puhkemist see vaibus vaikse susinaga: Põhja ringkonna prokurör tutvus asjaga ning leidis, et Reiviku tegevuses polnud midagi seadusevastast. Samuti ei midagi erilist...


Huvitavaks läks asi 15. septembril, kui Reivik teatas, et skandaali kaugem eesmärk olnud kaitseminister Jaak Aaviksoo kukutamine. Ja veel huvitavamaks läks asi siis, kui kõikjalejõudev Jürgen Ligi (tollal riigikogu rahanduskomisjoni esimees) esines vastuavaldusega, kus ta teatas, et ei näe mingisugust poliitikasisest jõudu, kes tahaks Aaviksoost vabaneda.


Täiesti õige. Asi polnud poliitikutes. Asi oli ametnikes. Täpsemalt kaitseministeeriumi juhtivates ametnikes, kantsleris ja asekantslerites, kes olid minister Aaviksoost vabanemiseks valmis tegema ükskõik mida. Aaviksoo on kuulus sellega, et ta on esimene minister, kes seda asutust tõepoolest ise juhib. Varasemad ministrid väidetavasti allusid ametnike tahtele, olles pigem marionettnukkude rollis. Aaviksoo seda ei ole. Ta on tuntud “reljeefse” väljendusviisi poolest, tema kabinetist tulevad asekantslerid välja kahvatute nägudega. See on põhjus, miks oli Aaviksoost vaja vabaneda.


Vabadusesammas pidi saama minister Aaviksoo hauasambaks.


Skeem oli lihtne. Kantsler Almann kirjutas Reivikule kirja, kus ta esitas oma kahtlused. Siis sattus see kiri Eesti Päevalehte. Tegu võis olla lekitamisega. Aaviksoo peksmine meedias kestis hetkeni, kui prokuratuur teatas, et korruptsiooni pole.


Ent mida tähendas selle episoodi lõpus olnud Jürgen Ligi sekkumine asjasse? See muutub mõistetavaks siis, kui tuletada meelde, et meie praegune rahandusminister oli kunagine kaitseminister. Ta oli kaitseminister, kes võitles palgasõjaväele ülemineku eest ja kes väljendas selles võitluses kaitseministeeriumi juhtivametnike ideaale. Tollest ajast võis Ligil ja Almannil olla suhe nagu lahingpaaril. “Lahingpaar” on kaitseväeline termin, mis tähistab kahte üheskoos tegutsevat võitlejat. Ligi on avalikult deklareerinud, et ta ei ole mõni püss seljas roomaja...


Pärast esimest sambakriisi tulid järgmised. Arusaamatud, ei tea kust välja karanud kriisikesed. Kui muistendites käib kiriku ehitusplatsil kuri jõud, kes lõhub öösel maha kõik selle, mis päeval püstitatud, siis Vabaduse väljaku ehitusplatsil asjad lihtsalt ei tahtnud edeneda. Annaalidesse läheb kurja pilkena tõsiasi, et samba klaasist kesta ja risti eest vastutanud Tšehhi firma nimi on Sans Souci. Prantsuse keeles “muredeta”, “vaevata”.


Vabadusesamba saamisloost kirjutatakse raamat. Küllap tuleb sellest klantspiltidega köide, ilus kinkida isamaalikel pidupäevadel.


Kuidas sammas tegelikult kerkis, sellest ilmselt ei kirjutata kunagi. Seda on parem mitte teada.