19.06.2009, 00:00
Vanapagan ja vabadussammas
Vabadussamba püstitamine meenutas pikka aega rahvajuttu sellest, kuidas
vanapagan käib kiriku ehitajaid kiusamas. Skandaal puhkes 2008. aasta
septembris. Samba rajamist juhtinud sihtasutuse eesotsas oli tuntud
ärimees Aivar Reivik, keda kaitseministeeriumi endine kantsler Lauri
Almann kahtlustas isiklikes ärihuvides sellesama samba rajamisel. Ei
midagi erilist me täielises vabariigis.
Kümme päeva
pärast skandaali puhkemist see vaibus vaikse susinaga: Põhja
ringkonna prokurör tutvus asjaga ning leidis, et Reiviku tegevuses polnud
midagi seadusevastast. Samuti ei midagi erilist...
Huvitavaks
läks asi 15. septembril, kui Reivik teatas, et skandaali kaugem
eesmärk olnud kaitseminister Jaak Aaviksoo kukutamine. Ja veel
huvitavamaks läks asi siis, kui kõikjalejõudev Jürgen
Ligi (tollal riigikogu rahanduskomisjoni esimees) esines vastuavaldusega, kus
ta teatas, et ei näe mingisugust poliitikasisest jõudu, kes tahaks
Aaviksoost vabaneda.
Täiesti õige. Asi polnud
poliitikutes. Asi oli ametnikes. Täpsemalt kaitseministeeriumi juhtivates
ametnikes, kantsleris ja asekantslerites, kes olid minister Aaviksoost
vabanemiseks valmis tegema ükskõik mida. Aaviksoo on kuulus
sellega, et ta on esimene minister, kes seda asutust tõepoolest ise
juhib. Varasemad ministrid väidetavasti allusid ametnike tahtele, olles
pigem marionettnukkude rollis. Aaviksoo seda ei ole. Ta on tuntud
“reljeefse” väljendusviisi poolest, tema kabinetist tulevad
asekantslerid välja kahvatute nägudega. See on põhjus, miks
oli Aaviksoost vaja vabaneda.
Vabadusesammas pidi saama minister
Aaviksoo hauasambaks.
Skeem oli lihtne. Kantsler Almann kirjutas
Reivikule kirja, kus ta esitas oma kahtlused. Siis sattus see kiri Eesti
Päevalehte. Tegu võis olla lekitamisega. Aaviksoo peksmine meedias
kestis hetkeni, kui prokuratuur teatas, et korruptsiooni pole.
Ent
mida tähendas selle episoodi lõpus olnud Jürgen Ligi sekkumine
asjasse? See muutub mõistetavaks siis, kui tuletada meelde, et meie
praegune rahandusminister oli kunagine kaitseminister. Ta oli kaitseminister,
kes võitles palgasõjaväele ülemineku eest ja kes
väljendas selles võitluses kaitseministeeriumi juhtivametnike
ideaale. Tollest ajast võis Ligil ja Almannil olla suhe nagu
lahingpaaril. “Lahingpaar” on kaitseväeline termin, mis
tähistab kahte üheskoos tegutsevat võitlejat. Ligi on
avalikult deklareerinud, et ta ei ole mõni püss seljas
roomaja...
Pärast esimest sambakriisi tulid järgmised.
Arusaamatud, ei tea kust välja karanud kriisikesed. Kui muistendites
käib kiriku ehitusplatsil kuri jõud, kes lõhub
öösel maha kõik selle, mis päeval püstitatud, siis
Vabaduse väljaku ehitusplatsil asjad lihtsalt ei tahtnud edeneda.
Annaalidesse läheb kurja pilkena tõsiasi, et samba klaasist kesta
ja risti eest vastutanud Tšehhi firma nimi on Sans Souci. Prantsuse
keeles “muredeta”, “vaevata”.
Vabadusesamba saamisloost kirjutatakse raamat. Küllap tuleb
sellest klantspiltidega köide, ilus kinkida isamaalikel pidupäevadel.
Kuidas sammas tegelikult kerkis, sellest ilmselt ei kirjutata
kunagi. Seda on parem mitte teada.