Ilge lugeda sellisest rassismil põhinevast piinamisest ja vägivallast, mis Tallinna Keskvangla direktori Nikolai Kase sõnul on praegu praktiliselt kontrolli all.
Lohutaks ainult, kui Ekspress avaldaks tolleaegse Patarei vangla direktori (või ei ole see muutunud) tänase vanglapäeviku, mida mees peab nüüd nende retsidivistide ja pervertidega samas kambris karitust kandes. 8 aastat tagasi tema vastutusalas korda saadetud metsikusi tunnistas avalikult ka praegune direktor N. Kask. (Mati Kaal saaks kohe kinga, kui ta näiteks jääkarud ja tiigrid ühes puuris hoiaks ja seda nimetataks loomapiinamiseks.) Kui sellised jõhkrused ei aegu ja kolleegid näevad, et selle eest karistatakse ka aastaid hiljem, jääbki sadism vanglates täiesti kontrolli alla.
Jaan Vahar
***
Inimõiguste rikkumine kinnipidamiskohtades saab võimalikuks tänu meie hoolimatusele ja ükskõiksusele. Me loodame, et me ei ise ei satu selle laiema avalikkuse eest varjatud vähemuse (kinnipeetavate) sekka ning püüame oma hingerahu huvides silmad sulgeda sellegi vähese info eest, mis meieni jõuab. Rääkimata sellest, et pöörduksime küsimuses (mis ju meid endid otseselt veel ei puuduta) arupärimisega oma esindaja(te) poole parlamendis.
Selline pea liiva alla peitmine võimaldabki asja eest vastutavatel instantsidel (Eesti valitsusel) olukorrale mitte reageerida.
Muidugi toovad kinnipidamiskohtade olukorda käsitlevad kirjutised hästi välja tänapäevase ühiskonnakorralduse sürrealistliku ja põhimõtteliselt irratsionaalse olemuse. Selle, et maailm on tõesti alles teismeliseeas. Valdkonnad, kus inimõigusi tõepoolest rikutakse (vanglad, kinnised haiglad, raskete haigetega käitumine, sõjavägi, kohtusüsteem jne), vaikitakse riiklikul tasemel maha – samal ajal kui toimuvad pidevad väitlused inimõiguste olukorra üle valdkondades, kus inimõigusi rikutakse minimaalselt või üldse mitte (nt vähemusrahvuste inimõiguste rikkumine Eesti kodakondsuse saamisel või mõningatele töökohtadele asumisel, keelenõuetega ahistamine volikogudesse kandideerimisel, isikutunnistuse esitamise kohustus, his/her kasutamine jne.).
Samuti oleme loonud organisatsiooni, mis hoolitseb, et minevikus toimunud juutide inimõiguste rikkumised ei jääks hukkamõistu ja karistuseta (Simon Wiesenthali keskus). Tarime päevavalgele 60 aasta vanuseid kuritöid minevikust, kuid samal ajal peame loomulikuks samasuguste repressioonide jätkumist kaasajal.
Jaanus Raim
