Ilmar Saabas

Siis olen enda üle naerma hakanud, sest need olid muidugi aja jooksul natuke õõnsaks kulunud kangelaslood protestivatest 60. ja 70. aastatest, mis mulle rahu ei andnud. Me ju saime kapitalismi ning omandasime oskuse tarbijatena turul toimetada koos lootusega, et too soft power hoiab igasugused poliitilised tülgastused meist eemal. Lahendus on võtta, jah, asja rahulikult. Ma olen nii „päris elus“ kui ka sotsiaalmeedias näinud, kuidas inimesed mahutavad näiteks oma väikesed armsad lingid bluusi- või soulilauludega kokku toetusega meie rassistidest paremäärmuslastele. Aga see ütleb ju vaid seda, et popmuusika ei loe enam eriti palju. Jõudsin veel mõelda, et kui keegi protestikski, siis seda keegi ilma kõrvalise abita ei märkaks, aga siis tuli tüdrukute räpibänd Hekdïk ja ka kõrvaline abi ja pidin mõned asjad uuesti üle mõtlema.

„Rap is fake?“ – selline pealkiri oli ühel räppar Ice T väga lühikesel laulul aastast 1996. See on ka ühel mu kunagisel artiklil, mis ilmus umbes samal ajal Postimehes. Tolle vana kirjutise käivitamiseks oli tookord olemas konkreetne motiiv – ühe meie luuletaja ahistamine politsei poolt tema teksti pärast, mis väidetavalt inspireeris mingeid kolmandaid isikuid kuritööle. Ma imetlesin tolle autori luuletusi siis ja imetlen praegugi. Teisalt ei olnud mu tekst tingimata kaitsekõne. Mul oli oma plaan ja see plaan oli seotud küsimärgiga, mille ma pealkirja lõppu panin.

Seletan. 1990. aastate moraalipaanika viis räppareid Ühendriikides mõnigi kord kohtu ette ja seal vajasid nad mitte ainult advokaatide, vaid ka kultuuriekspertide abi.

Hekdïku laul – just nagu näiteks ka Kaur Kenderi kohtusse viinud šokiprojekt – on oma olemuselt utoopiline.

Ekspertide ülesandeks kujunes väita, et räpikultuuri vägivaldsus on teadlik liialdus ja kuulub afroameerika kunsti sajanditepikkusse semiootilis-strateegiliste võtete arsenali, mida ei tohiks võtta sõna-sõnalt. Ja ma küsisin tookord sama, mida küsin nüüd – kas me mitte sel viisil ei tühista kunstilise väljenduse teravust, ei taltsuta tema agressiooni ja ei sea juba ette paika mingit vabandavat konteksti… Nüüd siseneb ühest uksest ansambel Hekdïk, ütleb oma telesaatest tuntuks saanud read Varro Vooglaiu ja ka tema laste kohta ning kõik keeb üle. Lõpptulemusena olen ma siin enam-vähem samasuguses rollis kui kõik need kunagised eksperdid. Mulle see laul juba esimesel kuulamisel ei meeldinud ja seda osalt ka tema liigpüüdliku kodeerituse tõttu. Ta oli nii stiliseeritud, nii demonstratiivne, nii lapsikult fikseeritud selle külge, mida räppmuusika endast peaks kujutama. Eks see kipubki siin Eestis pingeline olema, sest see muusikastiil on meil kogu aeg laveerinud globaalsete märkide ja väga lokaalse slängi vahel. Pärast teistkordset kohtumist tolle lauluga unustasin ma ta teist korda ära.

Teisest uksest aga siseneb laulus mainitud Varro Vooglaid ja lahendab selle olukorra, teeb Hekdïku laulust omadel tingimustel sündmuse. Põhjus, miks ta seda just nii teeb, tuleneb faktist, et me oleme sõjas – kultuurisõjas, mille ta ise ja tema sihtasutus paari aasta eest minusuguste vastu välja kuulutas. Ja igasuguste sõdade võitmiseks läheb vaja ka propagandistlikku mõõdet, näiteks tsiviilohvreid. Nii öeldigi meile (koos perekonnapildiga), et kogu see paks kultuurkiht ansambli Hekdïk ja nende laulu ümber ei loe – loevad reaalsed lapsed ja nende reaalsed kannatused. Hekdïkule teatati, et nad ei tohi pugeda kunstikoodide varju, neid nimetati „muusikuteks“ ainult koos jutumärkidega, nende meik ja kostümeering väideti aga olevat arguse tunnus.

Ma arvan, et see strateegiline nihutamine Vooglaiu poolt on päris teravmeelne. Ta teab nimelt kindlasti, et iga ambitsioonikas kunstnik, kes tahab, et tema rap ei oleks fake, soovib endale territooriumi, mis oleks kunsti piiridest suurem. Kui sa aga tõesti ka sinna jõuad ja ikka veel käitud, nagu poleks sinu avangardism lihtsalt luksus ja privileeg, jätab ekspertide kaitse su maha. Tahtsid inimesi mõjutada? Palun – seisa nüüd nendega silmitsi! Ja kui leidub keegi, kes tahab tungivalt näidata, et näiteks Salman Rushdie „Saatanlikud värsid“ on eeskätt ja ennekõike tömp instrument, mille eest tuleks karistada, siis lauluga „Tasuta WiFi“ on seda veel palju lihtsam teha. Selline ongi igasuguste piiriületajate risk. Hekdïku laul – just nagu näiteks ka Kaur Kenderi kohtusse viinud šokiprojekt – on oma olemuselt utoopiline. Ta ütleb, et te võiksite vaadata sõnade ja kujundite ja pooside taha ja leida üles selle, mis on siin maailmas päriselt oluline või päriselt ohtlik. Ehk siis – radikaalse kunstniku lavastatu vahest isegi loodab sisimas laheneda paradoksaalsesse tõdemusse, et midagi ei juhtu. Et inimesed avastavad, et on olulisemaid asju kui mõni roppus või seksistseeniga foto või viltune metafoor. Aga ei. Seekord nii ei läinud. Tulid sõim ja ähvardused ja muu selline, iseenesest ju ausad ja paratamatud reageeringud olukorras, kus kerkivad küsimused kellegi õigusest nõnda või teisiti kõneleda.

Mis aga tähendab, et me ­saame siit midagi ikkagi õppida, ehkki see miski ei tundu esmapilgul eriti konstruktiivne olevat. Ja nimelt – pärast kõikvõimalikke manitsusi avalikus ruumis ühisosi leida ja lõhesid ületada; pärast koguni kaht saadet „Suud puhtaks“, mis ebaõnnestunult proovisid laupkokkupõrkeid ühiskonnas sõbralikeks käepigistusteks ümber vormida, on Hekdïkul alles nende trotslik isolatsioon ja punased jooned. Ja need vist ei lähegi ära, isegi kui muusika läheb. Mõni ehk arvab, et nad on nurka surutud, aga teisalt on meil nüüd võimalusteküllane hetk, tehtud tugevast materjalist.