Vastulause: Sadism ja laim ei sobi tervishoidu
19. augustil 2010 Eesti Ekspressis ilmunud artikkel “Ühe surma jahmatav järelkaja arstidelt”, mille autoriks on Meditsiiniuudistes töötav Kärt Blumberg, sisaldas rohkeid faktivigu ja laimas sügavalt mind ning mu poega. Kuigi toimetusel oli mitu päeva varem olemas minu kirjalik kommentaar artiklis osutatud faktivigadele ja laimule, esitati lehes minu kommentaari pähe tekst, mida ma pole Ekspressi toimetusele iialgi saatnud.
Mullu 2. novembril 2009, kui tegin avalduse Tervishoiuametisse ja seejärel avaldusest oluliselt lühema teate meediale, milles puudutasin peamiselt ebainimliku kohtlemise seiku, ei olnud meil veel lahangu protokolli, mida Mustamäe haigla hoidis kinni seaduses ettenähtud 30 päeva, kuigi mulle lubati kirjalikku infot anda vahetult pärast lahangut, mis vaatamata minu kirjalikule palvele teha sõltumatu lahkamine teostati teatavasti Mustamäe haiglas. Pärast lahangut antud surmatunnistusel oli kirjas surma põhjusena mitte kasvaja, vaid ajuturse, hiljem põhjus muutus.
Väide, et ma välistasin võimaluse, et tegu võib olla millegi muu kui insuldiga, ei vasta tõele. Kuna PERH kinnitas mullu suvel, et mingit keemiaravi pole vaja, sest kõik on korras ja ka 19. septembril 2009 öeldi meile Mustamäe haigla EMO osakonnast pärast peast pildi tegemist, et kõik on korras ja saadeti meid koju, ei välistanud me 24. septembril uuringutele minnes ka insulti või puugihaigust. Kuigi mu pojal oli olnud mõni aeg enne haiglasse minekut mitu puuki, puugianalüüse ei tehtudki. Kui 1. oktoobril 2009 pakkus minuga Hiiu haiglast ühendust võtnud arst Regina R. võimalust vahetada haiglat Mustamäelt Hiiule ja teha keemiaravi, mille olemasolu ja vajadust antud juhtumis oli selle hetkeni varjatud, ostsin kohe mulle pakutud 16 000 krooni maksnud ravimi Temodal Hiiu haigla apteegist välja. Väide, et välistasin keemiaravi vajava haiguse olemasolu, on seega täiesti vale.
Meie üks põhisüüdistusi on lisaks mu poja piinamisele, sh tema tahte vastaselt kinniaheldamisele terveks nädalaks, mu poja viimase elunädala algul, 12. oktoobril 2009 intensiivpalatis tööjärje üle võtnud ja mu poja tol hommikul minust lahtisaamiseks ekslikult lõplikusse kooma diagnoosinud Tiiu Pauluse otsus võtta hingamise peatanud süsti järel mu pojalt ära kogu toit ja kõik ravimid. Sh võeti ära ka nädal varem, alles 12. haiglapäeval seni mu poega mittekohanud arsti poolt avastatud raske kahepoolse bakteriaalse kopsupõletiku kohe oluliselt mu poja enesetunnet parandanud ravimid ning ka minu poolt juba korduvalt mainitud ajuturse alandamiseks määratud ravim, mille järsk äravõtmine on eluohtlik ehk surmav.
Kriminaalmetluse raames on politseis vande all tunnistusi andnud ja minu sõnu kinnitanud ka kaks meest, kes viibisid haiglas mu poja kõrval palatis sel hetkel, kui tundmatuks jääda sooviv venelannast õde tegi 12. oktoobril 2009 õhtul mu pojale järjestikku kaks süsti, mille järel mu poja iseseisev hingamine lakkas.
Juba mainitud tunnistajad on politseis kinnitanud, et mu poeg oli seejuures elus ka veel kaks päeva hiljem nälja ja ravita viimasel elupäeval, kui ta pulss reageeris korduvalt kõigi nähes minu kõnele, aga vaatamata minu palvetele mu pojale toitu ja ravi tagasi ei pandud.
Ka Pauluse väide, et mu poeg “soovis ise, et ta rahule jäetaks” – kontekstis, justkui oleks ta oma surmaga leppinud – on meie perele õõvastav. Mu poeg, kellel tekkis nädalavahetusel 3.–4. oktoobrini 2009 artiklis mainitud Aadu Liivati valvekorra ajal pöörane hirm oma elu pärast, soovis üle kõige koju, mitte surnuaeda.
Konflikt haiglas tekkiski just Liivatiga, kes keeldus mu poja korduvatest palvetest võtta talt laupäeva, 3. oktoobri 2009 hommikul ära juba peaaegu tühjaks jooksnud tilguti, kuna ta enesetunne oli tol hommikul pärast tilguti panemist järsult halvenenud. Käisin mitu korda abi palumas valvesolnud õde E-lt, aga abi me ei saanud ning lõpuks saabus E. juba mainitud valvearstiga, kes ähvardas mind väljaviskamise ja süstiga.
Pärast seda nädalavahetust selgus, et mu poja raviarst, keda olime usaldanud mööndusteta, oli jäänud ootamatult puhkusele, mu poeg aheldati tema tahte vastaselt terveks nädalaks voodi külge ja meie kokkulepitud haiglavahetus Mustamäelt Hiiule sinna pakutud perepalatisse nurjati.
Seoses avaliku laimuga nii minu kui mu poja aadressil Mustamäe haigla neurokirurgia osakonna mõnede meedikute ja ka Meditsiiniuudistes töötava K. Blumbergi poolt palusin juba nädal enne loo ilmumist lisada need episoodid kriminaalmenetlusse. Samuti olen palunud laiendada kriminaaluurimist minuga mu avalduse esitamise järel mitte kordagi ühendust võtnud, kuid mitmes seigas kehtivaid seadusi teadlikult ja tahtlikult rikkunud Terviseameti järelevalvetöötaja Peeter Mardna tegevuse osas.
