Veel kord Bossanovast
Minagi olin tol õhtul Bossanovas. Nagu ka minu kolleeg Harry Liivrand. Nõnda et nägime ise seda “kõigi tantsude ema” kankaani, mustlastüdrukut, sambakarnevali ja kõike muud, millest kirjutatud ja räägitud. Istusime meiegi hämaras keldriruumis kitsavõitu esinemisplatsi ääres ja vaatasime teisi nõutuid külalisi, enamjaolt diplomaatidest härrasmehi, kes oma teada olid õhtustama tulnud ja kohatu etenduse ajal silmi peitsid.
Nägime ka truppi, esitamas kahemõttelisi tantsustseene. Mõne tantsu esitasid tüdrukud üksi, umbes pooltes osales ka väike poiss, keda nimepidi ei esitletud. Küll esitleti tütarlapsi, koos teadetega, et see neiu on Miss Bikiini ja see Miss Teini. Et kõik nad on eriti andekad ja et see tüdruk on võitnud konkursi isegi Hollywoodis. Ning et temal siin on täna sünnipäev, plaksutame talle kõik koos.
Meie viga oli see, et me läinud nädalal ilmunud uudises Tiina Jantsonile sõna ei andnud. Oleksime pidanud. Aga oluline on siiski, millest see tekst rääkis. Ja rääkis ta sellest, kuidas konkreetne etendus mõjus. Just tol õhtul, just nendele külalistele. Vastuvõtu tase oli kõrge – mitmed suursaadikud, kõrgemad ametnikud, saadiku tuttavad ja sõbrad. Brasiilia restoran oli uus, paljudel oli huvi seda vaadata. Ka need, kellel oli plaanis külastada teist sama õhtu vastuvõttu, arvasid siiski, et lähevad sinna alles pärast õhtusööki.
Saabunud juhatati keldrisse, kus pr Jantson korralduse üle võttis ja tutvustas algavat kava kui tervitust, lisades, et see koosneb 11 numbrist. Ma ei märganud erilist rõõmu kellegi näol, kui Tiina Jantson selle uudise teatavaks tegi. Pigem imestust. Ka korraldajate seas. Kohe keeratigi kusagil nuppu ja vali tantsumuusika kajas üle madala ruumi.
Tunnistan, et kõige piinlikumad olid hetked, kus umbes kümneaastane poiss endast peajagu pikemate neidudega “vallatles”. Viited täiskasvanute maailmale olid teadlikud ja selged, kusjuures eriti kummastav oli asjaolu, et poiss mõjus lapsena, tüdrukud aga sugugi mitte. Muljet toetas kostüümivalik – noored tantsijad olid ehmatavalt poolpaljad. Muide, latekskostüümi, mida esitles “Kahvel”, diplomaatidele ei näidatud.
Kõike juhtis ja konfereeris Tiina Jantson, lapsevanemaid polnud kusagil näha. Ma ei tea, mida nad täna asjast arvavad. Küllap erinevalt. See on seotud ka kultuuriliste erinevustega, n-ö rahvusliku temperamendiga. Ja arusaadavalt on igal perel voli otsustada ise, millises trennis laps käib ja mida seal õpib. Ent sama arusaadav ja selge on, et piirid avalikult näidatavale paneb paika õpetaja ning tema arusaam heast maitsest.
Mis siis edasi sai? Midagi ei saanud. Mida inimesed ikka teevad, kui on piinlik olla? Teevad hea näo. Ootavad lõppu. Mõni toob viisaka ettekäände ja lahkub. Oli suur kergendus, kui kava lõppes. Õhtusöögilauas tõusis teema uuesti üles, küsiti, kuidas ja miks Eesti ühiskond sellist alaealiste etendatud erootilise alatooniga meelelahutust ikkagi aktsepteerib. Ja kõlama jäi, et arenenud riigid sellist asja ei luba.
Ma kujutan ette, miks see lugu nii paljudele korda läheb ja üldiseks kõneaineks sai. Ilmselt sellepärast, et teema oli ammu õhus. Et viis, kuidas lapsi on võimalik panna olukorda, kus nad saavad sootuks teise rolli, on ka varem silma jäänud.
Muidugi, me kõik mäletame aega, kus lehed olid lõbusate piigade reklaame täis ja ühiskonnal oli oma tütarde tegemistest enam-vähem ükskõik. Ent tänaseks on paradigma muutunud. Teised väärtused on asemel, varakapitalism taandumas. Tuletan meelde, et just sellest räägib ka Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokfilm “Isamaa ilu”.
Meie tütred soliidsete vanemate härrade ees kahemõttelises kostüümis kahemõttelist tantsunumbrit esitamas on vastuvõtmatu kujutlus paljudele.
Selles juhtumis on küsimus lastekaitseorganisatsioonidele, ja vastus peaks olema üheselt mõistetav.
