Jon Fasman: Leiab, et Eesti on aarete varjamiseks parim paik. Alissa Fasman

Veebruaris-aprillis tegi üks seni tundmatu lombitagune ajakirjanik, Jon Fasman (29), oma raevuka debüüdi ilukirjanduses - romaaniga “Maadeavastaja raamatukogu” - mis ilmus vaid mõne kuu jooksul neljas erinevas keeles – inglise, itaalia, hollandi ja eesti keeles. Autori kinnitusel tõlgitakse teost hetkel veel prantsuse, hispaania, portugali, rootsi, norra ja taani keelde ning tema väitel ei ole tegu mingi osava PR kampaaniaga. Eesti publiku jaoks teeb raamatu pikantseks seik, et selle peategelaseks on südametu eestlane, paraku või õnneks küll surnud.

Praegu viibib loo autor ise Moskvas ja tegeleb taustauuringutega oma uue romaani tarbeks. Ka uus raamat on autori sõnul müsteerium. Igapäevatööna toimetab ta ajakirja The Economist võrguväljaannet.

“Maadeavastaja raamatukogu” on ülesehitatud kahe paralleelse tekstina. Esimene räägib noorest ajakirjanikust ühe Ameerika väikelinna ajalehe juures, kes satub lähedalasuvas ülikoolis surnud eestlasest professor Jaan Pühapeäva nekroloogi kirjutades mõrva ja vandenõu jälgedele.

Teise teksti tegevus algab 900 aastat tagasi ning jutustab igale tallinlasele tuntud geograafist al-Idrisist ning jõuab erinevaid teid pidi tänapäeva.

Raamatu tegevus jõuab läänemaailma hermetismi aluse – Tabula Smaragdina ehk smaragdtahvli otsinguteni.

Miks sa oma romaani üheks tegevuskohaks just Eesti valisid? Ja miks just alkeemia?

Alkeemia on huvitanud mind üliõpilasajast alates, mil ma sellega esmakordselt kokku puutusin. Sattusin sellele riivamisi, õppides inglise kirjanduse renessanssi perioodi. See paistis mulle väga poeetiline eelteaduslik meetod, ebateaduslik tee seletada seda, kuidas maailm toimib. Ma olin võlutud mitte sellest, et alkeemia lubas rikkust, vaid õpetuse ehitusest, mis lubas mõistmist, kuidas alkeemia ise püüab maailma lahti lammutada, konstrueerides omad meetodid ja müüdid. Inimesed paistsid sellesse uskuvat mingil muul tasandil kui religiooniga seotud usku ja erinevalt sellest, kuidas me tänapäeval usume teadusesse.

On lihtne vaadata ajaloos tagasi ja naeruvääristada omaagset ideed, nagu oleks võimalik tina pannile asetades see kuumutamise abil kullaks muuta. Me oleksime äärmiselt imestunud kui näeksime, milliseid moodsa teaduse aspekte naerdakse neljasaja aasta pärast.

Aga miks Eesti - keskkool, kus ma õppisin, vahetas õpilasi ühe Tartu kooliga. Kuigi mul ei olnud tol korral võimalik Eestisse tulla, oli mul väga suur õnn kohtuda grupi eestlastega ajal, mil olin veel väga noor – 15-aastane. Nemad jätsid mulle sellest maast hiilgava mulje. Sellest ajast alates ongi Eesti mulle huvi pakkunud.

Kas see pole mitte paras risk kirjutada raamat, mis räägib mingist eestlasest – eestlased on filmides ja raamatutes enamasti veidrate tegelaste kujundid? Eestlastele võib see küll naljakas ja huvitav tunduda, kuid kas ka muu maailm sellest midagi leiab?

Ma loodan, et ei mänginud mingite stereotüüpidega, tehes professorist eestlase – see ei olnud kindlasti minu kavatsus. Mulle lihtsalt paistis, et Hiiumaa ja Saaremaa on head peidukohad kus on hea midagi tähtsat varjata. Kui meil on tegelane, kes sealt midagi varastab, on loogiline, et ka tema on kohalik. Tegin temast eestlase Eesti sidemete tõttu al-Idrisiga, kes – minu loos – peitis tahvli Eesti saartele.

Veelkord, mul on väga piinlik mõelda, et olen olnud kuidagi ründav selle maa elanike vastu, mida ma väga armastan. Loodan, et see ei ole nii siiski.

Raamatu järgi tundub, et oled post-sovjeetlikest maadest suures vaimustuses...

Moskva on väga huvitav kogemus – Moskva on vibreeriv, karm, põnev ja imeline linn. Ameeriklased kalduvad arvama, et see on ohtlik – ma kahtulstan, et see ongi, kuigi pole seal end kunagi kuidagi ebaturvaliselt tundnud.

Kahjuks oli üks Eestis-käik vaid väga lühiajaline reis minu Moskvas töötamise ajal, kuid ma tulen kindlasti tagasi. Üks retk, mille ma tahan ette võtta – arvatavasti järgmisel suvel – on kõndida Tallinnast Varsavisse. Sellest huvitavast retkest peaks sündima hea raamat – ma arvan. Balti riigid on vaimustav maailma regioon. Eesti võlus mind kui tervikuna kaunis ja võluv riik. Mulle meeldib see, et Tallinn on nagu neli linna üksteise sees. Esimene – hansalinn, mis näeb välja nagu iidne Saksa linn, asub keskel. Teine, kohe keskuse kõrval, koosneb skandinaaviapärastest klaasist ja terasest kontorihoonetest. Kolmas on äärelinn, mille täidavad nõukoguliku välimusega suured majad. Neljas linn koosneb loomulikult traditsioonilistena paistvatest kaunitest puumajadest, mille sarnaseid ma pole kusagil mujal mitte kunagi varem näinud.

Ma sõitisn juuni lõpus Moskvast öise rongiga Tallinnasse. Kui ma Moskvast rongile istusin, oli hall päev ning rong ääretult umbne. Mäletan pidurduskriikse keset ööd, kui rong seiskus Ivangorodis passikontrolliks. Keerasin end pärast suure vaevaga uuesti magama ning kui ärkasin, nägin enda umber midagi äärmiselt sügavat ja vaimustusvärinat tekitavat – rong läbis rohelisi talumaastikke, mis kümbleisd varajastes päikesekiirtes. Midagi sellist ei näinud ma Moskva ümber kunagi. Avasin akna ning tundsin väga värsket, loomulikku ja puhast õhku.

Avastasin, et eestlastel on kaine ja nutikas huumorimeel, millest ma väga lugu pean.

Kui suur osa raamatus kirjeldatust baseerub faktidel ja kui palju seal on fiktsiooni?

Al-Idrisi oli päriselt olemas ja ta oli päriselt ka Sitsiilia kuningas Rogeri õukonna geograaf. Ta võttis ka tegelikkuses ette retke kaardistada kogu tuntud maailm ning jõudis kaardistamise käigus Eestisse. Mitmed paigad, mida tegelased külastavad on samuti päriselt olemas olnud – Riia keskturg, Turkmenistani Tolkuchka bazaar – kuigi detailne kirjeldus on minu ettekujutuse vili.

Püüdsin kõik raamatus olevad faktid ja väljamõeldised ühendada nii sujuvalt kui võimalik. Kasutasin ajalugu pigem inspiratsiooni allika kui teejuhina. Seejuures olid mulle eeskujuks sellised autorid, nagu Borges, Calvino, Eco ja Milorad Pavic. Kui sa neid loed, ei saa kunagi lõpuni aru, millal on tegemist faktide, millal fiktsiooniga. Kuigi nende kirjutised on tunduvalt oskuslikumad kui minu oma, püüdsin ma matkida seda ladusat intellektuaalset põnevust, mis nende teoste puhul lugejale osaks saab.

Kas sa ise usud, et alkeemia “töötab” ka päriselt? Kas inimene võib mingit vana õpetust järgides elada sadu aastaid?

Ma pole kunagi näinud ühtegi tõendit, et alkeemia tegelikult toimiks. Ma pean silmas, et nende teadmiste abil saaks mingit materjali teiseks muundada ning pikendada inimese eluiga. Kui see oleks võimalik, kas me tahaksime tõesti elada sajandeid? Ma ei ole päris kindel – ma kahtlustan, et juhul kui mul peaks olema piisavalt õnne elada vanuseni three-score-and-ten (kolm-kakskümmend ja kümme ehk 70), võin ma olla juba üpris väsinud. Kuigi pean mainima, et mul on kaks vanavanemat, kes on siiani värsked ja aktiivsed ning reisivad ringi, kuigi nende vanused on 85 ja 88.

Jaan Pühapäev oli mõrvar – ta ei põhjendanud kunagi, miks oli vaja kõrvaldada alkeemia töövahendite endised omanikud. Kas sa arvad, et kui inimene elaks sajandeid, siis inimelu väärtus tema silmis kahaneb?

Ma arvan, et nii see tõenäoliselt peab olema. Kui elada ebaloomulikult pikk aeg, on surm igapäevane nähtus. See ongi vast kõige tugevam argument normaalse eluea pikkuse põhjenduseks.

Meil on aeg-ajalt väga populaarsed erienvad konspiratsiooniteooriad – kas sinu meelest on olemas mingi salaorganistatsioon, mis valdab mingi iidset saladust ja kontrollib kõike?

Mina konspiratsiooniteooriatesse ei usu. Esiteks – need teooriad kipuvad eeldama ranget korda maailmas, mis minu meelest on suures piires kaootiline ning iseorganiseeruv. Teiseks – ajalooliselt on konspiratsiooniteooriad kasutatud selleks, et õigustada vägivalda ja eelarvamusi tervete inimgruppide vastu, mis minu meelest on eemaletõukav.

Kirjelda palun oma tööstiili, kui kaua selle raamatu kirjutamine aega võttis?

Algusest lõpuni – 18 kuud. Ma armastan kirjutada hommikuti, kohe pärast ärkamist, hommikusöögi kõrvale. Kirjutan umbes 5-6 tundi jutti. Siis väike võimlemine või midagi ja lõuna. Kui ma kirjutan juhuslikult mõnd kaastööartiklit, siis kirjutan seda pärast lõunat. Õhtupoole loen hommikul kirjutatu üle ja kuulan sinna juurde harilikult klassikalist muusikat, kõige sagedamini Bachi, Beethoovenit, Arvo Pärti või Thomas Tallist. Aga mõnikord jazzi, Miles Davist, Charlie Parkerit või Charles Mingust. Ja kui ma kirjutan, siis ma istun korralikult laua taga, aga kui toimetan, siis miskipärast seda teen ma alati pikutades.

Miks sa üldse ajakirjanduse erialaks valisid?

See oli tegelikult puhas juhus. Ma tahtsin saada akadeemikuks, aga sellel aastal, mille ma võtsin keskkooli ja ülikooli vaheliseks ajaks, sain ma ajutise töö oma kodulinna Washingtoni ajalehe juures. Avastasin, et mulle meeldib reporteritöö ja inimeste tundmaõppimine, pärast seda tundus väljavaade minna puhtalt kirjandust õppima, kuidagi igav, tüütu ja onanistlik. Ma jätsin kirjanduseõpingud pooleli ja läksin ajakirjandusse tagasi, ma usun, et kirjutamine on tegelikult ainus asi, mida ma siin elus üldse teha oskan. Kuigi ma pühendun praegu üha rohkem ilukirjanduse kirjutamisele, olen ma kindel, et ajakirjandust ma ei jäta kunagi päris maha.

Kas raamatu peategelase prototüüp oled sa ise?

Osaliselt jah. Loomulikult oli mul ülikoolijärgne periood, mil põdesin nagu raamatu peategeleane – mida-hakata-peale-oma-eluga ning minu esimene töökoht oli väike ajaleht, mis tõsi küll, asus suures linnas, mitte väikeses kohas. Aga Paul on tunduvalt parem reporter, kui mina olin ning temast saab tõenäoliselt ka parem ajakirjanik.

Lühidalt, lugu räägib sellest, kuidas algaja ajakirjanik saadetakse unises USA väikelinnas kohaliku professori surmast nekroloogi kirjutama. Miskipärast võtab ajakirjanik täiesti tähtsusetu professori nekroloogi ülitõsisiselt ja pikapeale selgub, et salapärane eesti päritolu professor on tegelikult mässitud globaalsesse vabamüürlaste ja alkeemikute vandenõusse. Julm eestlane on loomulikult sajandeid vana, keegi teda eriti ei tunne, sõpru pole tal ammugi. Lisaks surnud professorile on raamatus veel teisigi eestlasi, mõned neist on isehakanud, teised isegi vist mitte. Siin peaks olema küllaga põnevust, kuid see kõik jaotub ebaühtlaselt, juba korraks tekkinud pingeid kruvivad maha lohisevad dialoogid romaani seisukohalt täiesti ebaoluliselt argistel teemadel a la kas sa kohvi tahad, aga kas koorega või ilma… Kohati tundub, et dialoog on selliseks kirjutatud tulevast filmi silmas pidades, kuigi autor ise kinnitas, et tal ei olnud film silme ees, kuna sellest teosest oleks erinevate tegevuskohtade ja ajastute tõttu väga raske filmi teha. Tõsi, tänapäevased argiaskeldused vahelduvad lugudega minevikust ning erinevate alkeemilise väärtusega essemete kataloogikirjeldustega. Just need vahepõiked minevikku on romaani tugevamaks pooleks ja just need osad tõid debütandile kriitikute kiidulaulu. Raamat ise jääb siiski keskpäraste kilda, võib öelda, et debüüdi kohta tugev, kuid arenguruumi veel jätkub.

“”Maadeavastaja raamatukogu” on täiesti selge vandenõuromaan, kuid see on palju huvitavam ja loovama lähenemisega raamat kui paljud sellised, mis löövad marketingiga, kuid jätavad soovida. Jah, selles loos on juttu hämaratest raamatutest unustatud keeltes, salavennaskondadest, eksootilistest tegevuskohtadest ja nutikatest mõistatustest, kuid Fasman tuleb esile kui kirjanik, kes on huvitatud konventsioonilise põneviku lahtiharutamisest uuel viisil, ta edastab oma loo edukalt ja meeldivalt postmodernses võtmes.” Washington Post

“Fasmani stiil on kohati liiga naiivne selleks, et mõjuda usaldusväärselt. Romaan sõidab “Da Vinci koodi” kiiluvees.” Publishers Weekly

“Vana Vene ajalugu kohtub kaasaegse Ameerika mõrvaga aeglases kuid rahuldustpakkuvas lugemises.” Pealkiri, Telluride Watch

“Imede kartoteek, kirjutatud romaanikirjabniku poolt, kelle perekonnanimi sobib kenasti Umberto Eco ja John Fowlesi vahele.” Los Angeles Times.

Mida võib lugeda romaanist eestlaste ja Baltikumi kohta:

Peategelane, JAAN PÜHAPÄEV: Sureb salapärastel asjaoludel oma kodus, tema surnukeha on eriliselt hästi säilinud. Sõpru ja tuttavaid tal praktiliselt pole, saabub USA-sse 1991. aastal ja lahkub oma tontlikust kodust vaid selleks, et minna tööle ülikooli või jooma kõrvalisse kummalise inimgaleriiga kõrtsi “Üksik Hunt”. Professoriks olemise ajal peab kahte loengut: Baltimaade ajalugu 1200 – 1600” ja “Baltimaade ajalugu 1601 – 1991” Kummalisel kombel on tal mõnikord isegi mõned õpilased olnud. Räägib eesti, läti, leedu, vene, saksa, araabia ja vahetevahel isegi natuke inglise keelt. Tema raamatukogu järgi hinnates mõistab aga vähemalt 30 eri keelt. Kandis salaja relva, tulistas sellest aknast kassi. Teda hüüti Johnnyks, ta pidas seda naljakaks, kuid tema puhul ei võinud selles kindel olla. Elas kunagi iseseisvas Eestis, rääkis palju Tallinnast ja Saaremaast. Teda esindas USA kõige kallim advokaat. Kogus relvi, mida nimetas oma tapakujudeks. Teenis aastas dollari ja annetas igal aastal 5000 – 10 000 dollarit ülikoolile. Väidetavalt pidas teda üleval tema venna Tõnu Pühapäeva suur piimafarm Paide lähistel. On suure tõenäolisusega kandnud nime Ivan Voskressenjev, kuid see on kinnitamata fakt. Oma kabinetti hoiab rangelt lukus, sellel on pleksiklaasist kuulikindel aken ja see on ebatavaliselt külm ja kopitanud. Miks see nii on, pole teada. Tal on viie eri riigi passid – Eesti, Vene, Hollandi, Suurbritannia ja Iraani omad. Kui inimesed (kes teda küll ei tunne), kuulevad Jaan Pühapäeva surmast, lähevad nad näost valgeks. Miks, sellele vastust ei saagi. Oma eluajal kirjutas artikleid salapärastesse Baltikumi ajakirjadesse. Kui Eestis käis, tõi kaasa magusat jooki nimega Vana Tallinn.

Sõna saab kolleeg Hamilton Crowley: “Ta ei näidanud mingeid erilisi emotsioone. Väga nõukogudelik ja väga eestlaslik. Teate, eestlastel on selline ütlemine: “Olgu su nägu nagu jää.” Jaanil oligi. Peaaegu mitte kuraditki ei võinud sealt välja lugeda.” (lk 31)

IVAN VOSKRESSENJEV – linnulik mees, liivakarva juuste, meeldejäämatute näojoonte ja uimase tervitusnaeratusega. Kas räsitud 30ndais või hästisäilinud 60ndais (lk 138) Sõjaväelane, läks erru 1991. aastal.

Eesti keel – soomeugri segadus, 14 käänet, hääldamatud vokaalid ja nii edasi. (lk 31)

Latvija hotell – riiklikult juhitav betoonmonstrum, täis prussakaid ja närilisi (lk 136)

Rigas Balsams – jook, mis peletab kõik haigused (lk 141)

Ükski nõukogude reisija ei tänaks bussijuhti sõidu eest (lk 136)

TÕNU PÜHAPÄEV, mees Troutist, Jaani vend. Parkunud, muhklikus kätes üllatav jõud. “Ta nägi välja nagu lõvi ja linnu kombinatsioon, teraste erksiniste silmadega, mis paiknesid teine teisel pool kongus kotkanina, kehvalt pöetud habeme kohal, mis näis olevat ühes tükis tema valgete pulstis juustega.” Tugeva aktsendiga. Vanaduse ja piibutubaka lõhn. (lk 190) Hüüab oma venda Jansaks, väidab et Eesti Wabariigi ajal ei olnud Eesti taludes kalendere, sündis Paide linna lähedal, pärast Eesti taasiseseisvumist hakkas pidama suurt piimafarmi, mille tuludest piisas venna ülalpidamiseks USA-s. Ühtlasi väidab romaan, et ta on Hiiumaa lambafarmi eesrindlane ja Paide sovhoosi direktor (lk 306).

1980. purjeregatt Pirital: “1980. aasta olümpiamängude ajal toimus purjeregatt Pirital, Tallinna lahe kai ääres linna kirdenurgas. Veel kaheksa aastat hiljem raudteejaamast linnamüüri embavar parkmaastikku vaadates nägi Voskressenjev Moskvast linna ilustamiseks eraldatud rahaga saavutatud tulemusi. Isegi aparatšikud tõstsid oma kärsad korraks mollist üles ja lasid rokka loodesse voolata, et rahvusvahelistele külalistele head nägu teha. /…/ Pärast seda muutusid eestlased metsikult uhkeks oma – mitte NSVL – pealinna üle.. (lk 241)

Tallinna Vanalinn: “Vanalinn ise nägi välja nagu nägemus Euroopast Ameerika postkraardil: munakivitänavad, mis looklevad mahedavärviliste viilkatustega majade vahel, paksud müürid, mille otsas kasvab rohi, ja künka tipus loss.” (lk 242.)

Suur Roheline Kivi ehk Smaragdtahvel, millele graveeritud ülim elu saladus, sattus Aabrahami käest Eestisse ja on siiamaani kui mitte Eestis siis eestlaste valduses. (lk 297)

Eesti 12. sajandil: Viljatu pärapõrgu, kus elasid poolnälginud paganad. Maksimaalselt kindel koht, kuhu peita hindamatut varandust. (lk 297)

Eestlane ja raha: “Kui eestlane raha lõhna tunneb, on ta hullem kui juut.” (lk 306)

Merevaik: “Eesti on üks maailma suurimaid merevaigueksportijaid ja sealne nahaparkimistööstus on samuti läbi aegade aktiivne olnud” (lk 310)

Allikas: “Maadeavastaja raamatukogu”

Tõlkinud Olavi Teppan, kujundanud Tõnu Kaalep. Tänapäev. Tallinn, 2005. 322 lk.