Need kaks uudist võib vabalt ühte liita. Kaks raamatut viiest on aasta raamatu proosanominentide ning netis üles pandud kirjanduse loetelus samad (Tiit Aleksejevi „Kindel linn” ja Kai Aareleidi „Vene veri”). Erinevused ei muuda oluliselt üldpilti. Seega üritatakse kirjandust populariseerida ängi kaudu. Mis on umbes sama tark kui peavalu korral pead vastu seina taguda.

Ängistavaid raamatuid on väga lihtne kirjutada. Ei pea olema omapärane, fantaasiarikas, loov, geniaalne. Peab ainult lugejat mitte sallima. Samal ajal on neid teoseid kirjutada väga kasulik, sest need saavad palju preemiaid. Auhindade määrajad on nimelt reeglina väga head ja kaastundlikud, aga kahjuks äärmiselt kergeusklikud inimesed, kes arvavad, et kui raamatus on kõik pahasti, siis oli kirjanikul endal ka kirjutades paha ja valus ning teda tuleb nutsuga natuke lohutada. Tegelikult võiksin ma kas või ise igal aastal mõne ängistava raamatu kirjutada, kui see mulle lõbu pakuks või vähemalt natukenegi huvitav oleks.

Hea kirjanduse peamisteks kriteeriumideks on huvitavus, lugejasõbralikkus, vaimukus ja autoriomapära. Äng välistab need kõik.

Miks peab mind veebi kaudu veenma, et Eestis kirjutatakse ja nomineeritakse raamatuid, mida pole mõtet lugeda? 

Loe edasi ”Sirbist”.