Veiko Märka: Eesti satelliidile Eesti nimi!
ESTCube pole millegi poolest parem kui Kolumbus Krisostomus või Bruno Benno Bernhard, andes tunnistust tänapäeva lääne ees lömitajate jäämisest umbes 120 aasta taguse maailmavaatelise piiratuse juurde.
Positiivseks eeskujuks sobib üks 1939. aasta Raadiolehe number, mis tutvustab uusi kodumaiseid raadiovastuvõtjaid. Kindlasti võib raadiotööstuse tollast eesrindlikkust võrrelda kosmosetehnika tootmisega praeguses situatsioonis. (Kui Eesti oli 41. riik maailmas, mis oma satelliidi välja lasi, siis tõenäoliselt võis ta kolmekümnendatel aastatel olla umbes samal kohal ka raadiote tootmise alustamise poolest.) Võrdlus on sobiv sellegi poolest, et ei raadiote ega kosmosetehnika tootmine pole eestlaste traditsioonilised tegevusalad ning eesti nimede kasutamine neis on pigem avangardistlik kui loomulik.
Tollaste uute raadiomudelite nimed olid Tuljak, Sangar, Pikker ja Taara. Igaüks neist neljast oleks Eesti kosmoseaparaadile võrreldamatult sobivam ja kaunim kui fantaasiavaba ESTCube. Muidugi ei saa kord väljalennutatud aparaadi nime enam tagasi võtta. Aga kuna meedias on lubatud, et see ei jää viimaseks kodumaiseks sputnikuks, pole hilja olukorda parandada. Meie vanasõnagi lohutab ju, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. (Seekord läks küll sõna otseses mõttes väga kaugele aia taha.)
Kuid leidub üks veelgi uhkem nimi, millega kodumaiseid satelliite edaspidi ristida ja hellitada – Kalevilaps. Jälgilt seksistlik ja meesšovinistlik Kalevipoeg viiks minestuse äärele mitte ainult soolise võrdõiguslikkuse voliniku, vaid kõik võitleva feminismi ketikoerad. Kalevilaps seevastu annaks kogu maailmale selge sõnumi, et meie põhiväärtuseks ja sihiks on põhjamaine heaoluühiskond koos soorollide kaotamisega juba lasteaiast alates. Nii saavutaksime kaks eesmärki – rahvusliku ja globaalse – korraga.
