Veiko Märka: Tallinna välireklaam kui sügav vaimupuue

Elan Pelgurannas Randla bussipeatuse lähedal. Satun sinna mitte ainult bussi oodates, vaid ka poes käies.

Pikka aega kaunistas ootepaika – nagu paljusid teisigi – sügava vaimupuudega poisi portree. Tekst selle kõrval kutsus üles annetama raha, et temataolised saaksid palmide all puhata. Ilmselgelt saab kampaania korraldajaile panna samasuguse diagnoosi. Sest miks peaks bussiootaja või muidu möödajalutaja täitma riigi funktsioone? Tema asi on korralikult makse maksta, et sotsiaalministeerium saaks invaliide materiaalselt toetada nii hästi kui võimalik. Milleks temalt kaks nahka koorida? Lisaks ei äratanud plakat mingit soovi poissi kusagile kallisse ja kaugesse kuurorti saata. Lapse näoilme näitas selgelt, et elu on talle nagunii ainult puhkus, ehkki ta ise seda muidugi ei taju.

Kõige vastikum oli aga mõelda rasedatele ja nende nädalate jooksul rasestunud naistele, kes bussi oodates raske väärarenguga ilmale tulnud õnnetuga tõtt pidid vahtima – paljud ilmselt päevast päeva.