Veiko Märka: Taome sirbid mõõkadeks!
Avan kaks kirjalikku dokumenti, kaks noore andeka humoristi Rein Langi lugu: “Kuidas võtta” (1984) ja “Abivalmidusest” (1982).
Eesti kultuuriloos pole teist nii halastamatut, kuid ausat näidet, kuidas kirjasõna autor määrab seda avaldades oma tulevase kurva saatuse mitmeks aastakümneks ette.
Esimene lugu annab universaalseid juhendeid, ühtviisi vajalikke nii ministrile kui kojamehele: “Üksi võtta ei ole ilus. Võhivõõraga imelik. Linnu, huligaani ja retsiga ohtlik. Daamiga pole ilus võtta valget. Võttekaaslane peaks kuuluma samasse kaalukategooriasse, muidu tuleb peagi ühel võtjatest üksinda edasi võtta.” Seevastu teise loo esimene pool, Langi ja tema sõbra võitlus katkise kuumaveekraaniga on sisuliselt tema kultuuriministrikarjääri sünge etteaimdus. Sõbra kuju võib käsitleda kui Rain Rosimannuse ja Kristen Michali koondportreed. “Kõik läks nagu õlitatult, kuni tuliuus kraan torutangide vahel amortiseerus.” Uus kraan on muidugi uuendused Sirbis, torutangid loomeliitude umbusaldusavaldus. Lõpp on eriti täpne: “Punn oli minema lennanud, laps karjus,ämm parastas ja kogu olukord hakkas tasahilju väljuma kontrolli alt.” (“Ämm” on loomulikult Kadri Simson.)
Kuidas sai humorist Langist nii kole ja vihatud tegelane nagu kultuuriminister? Näiteks Mart Juurel lubas saatus oma liistude juurde jääda. Vähe sellest, ta võib isegi Langi tiitlit mõnitada ning end kirjandusministriks kutsuda! Miks võib Andrus Kivirähk kirjutada: “Tegelikult ju tahaks kangesti oma ministrit usaldada, elada tema laia selja taga nagu vanajumala kukulind. Aga näed, ei saa, sa pead temaga hoopis sõdima”? Miks mitte vastupidi?
Vastus peitub “Kuidas võtta” lõppsõnas: “Kuna igasugu debiilikud teenivad kottide tõstmisega kaks korda rohkem kui mina oma artikliga, saavad nad võtta minust kaks korda kauem, kui järgivad eeltoodud nõuandeid.”
Küllap just vankumatu tahe tõestada, et ka kotte tassimata võib debiilikutest mitte kaks, vaid isegi kakskümmend korda rohkem teenida (ja rohkem võtta?), sundis Langi satiirikute märklauaks hakkama, selmet ise nende ridades Ansipite, Ligide, Savisaarte ja muu sellise jälkuse pihta tuld anda ja kerge vaevaga leiba teenida.
Õnneks on väljapääs olemas. Langist saaks ideaalne Eesti Rahva Muuseumi direktor. Selle kogudes on palju sirpe ja muud vana rämpsu, mis tuleks tingimata välja visata.
