Leidub hullematki. Näiteks Õhtulehe bänner: “Uus maailmakord: kas meid juhitakse nagu nukke?”

Mida siin veel küsida? Muidugi juhitakse ÕL toimetust nagu nukutuba. Normaalne inimene ju nii ei küsi. Aga ükskõik, kas seda teevad vabamüürlased, illuminaadid või juudid – miks peaks see kedagi huvitama? Märksa võimsama ja nähtavamate tagajärgedega hüsteeria suutis meedia tekitada Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumise järel (“Pendlimees Veeliks – Tõnu Trubetsky läks musta energia sisse”).

Tuumajaamad pole iseseisvas Eestis nõudnud ühtegi inimelu. Seevastu on kurb kogemus aastast 1994, kui parvlaeva Estonia hukkumine röövis 800 hinge. Ometi ei väida ükski leht, et parvlaevad tuleks Eestis keelata. Miks?

Põhjus on lihtne. Parvlaevale sattumist saab iga inimene vältida, kui väga tahab. Elektri kasutamist mitte. Niisiis on sellega seotud paanikat kergem eskaleerida.

Miks ma ainult trükimeediat süüdistan, kui põhimõtteliselt sama juttu aetakse ka teles ja raadios? Aga viimastes ei mõju see häirivalt. Sest nii ühes kui teises tasakaalustab seda tendentsi õpetlike ja silmaringi avardavate materjalide hulk, mille osakaal on võrreldamatult suurem kui trükimeedias.

Veel rohkem aga meelelahutus, mis on kirjutavast pressist praktiliselt kadunud. Mängin pidevalt Postimehe mälumängu ja lahendan puhuti ristsõnu – aga seda on vähe! Peamiselt esindab meelelahutust selle kõige labasem ja algelisem vorm – anekdoot –, millest internet on nagunii üle ujutatud. Meelelahutuse puudumist püüab vist kompenseerida kohatu pealkirjaga rubriik “melu”. Õige melu on praegu Egiptuses, Liibüas ja pooles islamimaailmas. See, mida ajalehed melukülgedel pakuvad, on hoopis äärmine vaimne piiratus, trafarettidest koosnev seosetu pläma.

Vähemalt tuumajaamapaanikaga võrdne on andrusveerpalupaanika. Facebooki leheküljele “Usume Andrus Veerpalu” antud üle 67 000 toetusallkirja on ju meedia tekitatud psühhoos. Ühelgi neist 67 000st pole ette näidata Veerpalult 29. jaanuari paiku võetud negatiivset dopinguproovi. Mõistuse tasemel pole neil ainsatki argumenti. Tegu on paanikaga – Appi! Meie rahvuskangelast lintšitakse! –, mis avaldub järjekordse massihüsteeriana.