Vene küsimus, see kuum kartul
Keegi ei tea, mida peale hakata Eestis asuva vene kogukonnaga. Valitsusel pole mingit arusaadavat Venemaa-suunalist poliitikat. Hämatakse mingist ajaloolisest õigusest ja ülekohtust. Kardetakse 1940. aasta sündmuste kordumist.
Kunagi, jah, oli see poliitika, et teha siin elavate venelaste elu põrguks, et nad tagasi Venemaale läheksid. Aga läksid ainult vähesed.
Siis tuli see poliitika, et vaja integreerida. Teadagi, Euroopa Liidu nõustajate soovituste põhjal. Sest mida siis ikka nendega teha. Aga ei meeldinud see kellelegi.
Vahepeal oli see piiri-leppe küsimus Venemaaga. No kohe ei saa: peab ikka midagi sinna sisse kirjutama, et meie rahvuslik uhkus oleks päästetud. Jällegi ebaõnnestunult.
Ja siis tuli pronksi-öö. - Ja, imelik küll, ikka ei muutunud midagi. Ikka ei saanud keegi millestki aru, ei saanud midagi selgeks.
Presidendi uusaasta-läkituses polnud ainsatki sõna vene kogukonnale. Ehkki seda oodati.
Ning samal ajal käib kogu aeg jutt sellest, et Venemaa on müstiline ja ära-arvamatu ja et temaga pole võimalik suhelda ega läbi rääkida ja et see pole üldse normaalne riik ega normaalne rahvas...
Heh.
Me oleme venelastega kõrvuti elanud juba tuhat aastat. Selle aja jooksul peaksime ju olema neid piisavalt tundma õppinud.
Hoidku Jumal, kui tuleks hakata miskeid türklasi või hindusid tundma õppima. Veel tuhat aastat?
Eestlaste ajalooline kogemus venelastega suhtlemisel peaks olema ju lausa väärtus omaette, millest ka teised lääneriigid võiksid kasu saada. Aga ei.
Või ehk siiski?
Suur osa eestlastest valdab vene keelt ju vabalt. Vene anekdoodid, laulud ja roppused on isegi rahvuslikult meelestatud eestlaste seas laialt levinud. Kõik need potsatajad ja geenad, tshapaid ja petkad ja tshuktshid, igapäevased nihujaad, bizdetsid ja bljäädid.
Mõnes mõttes on eesti elu ju vägagi venestunud. Kasvõi joomakombed: kõik need "trahvilöögid", põhjani joomised, vennastumised ja peaparandused. Pseudo-kollektiivsus: "Ärge irduge seltskonnast!". Rassism, ksenofoobia, neegri- või juudiviha, mis kõik on ju otseselt venelastelt üle võetud.
Õnneks siiski on meil esindatud ka vene kõrgkultuur: Tšaikovski muusika, Puškini luule, Dostojevski, Tolstoi jpt romaanid, samuti kaasaegne vene kirjandus, kunst ja muusika.
Selle taustal on nagu eriti kummaline kogeda miskit pimedat viha venelaste ja Venemaa suhtes. Nagu mu sõber kirjutab: "Kahju küll, aga venelased ei ole enamuses normaalsed inimesed (ma ei tea ülbemat, julmemat ja jõhkramat rahvast, kes on loonud maailma suurima impeeriumi ja sellega hävitanud ja orjastanud palju teisi rahvaid). Ja isegi kui nad oleksidki normaalsed, on neid ikkagi Eestis liiga palju."
Muideks, ka venelaste lausvihkamine on rassism. Tervete rahvaste süüdistamine oli natside ja kommunistide praktika. Ometi on sellised vaated Eesti inimeste seas laialt levinud.
Huvitav, et kõige julmemaks ja jõhkramaks on Venemaa läinud hoopis võõraste valitsejate juhtimise all: sakslanna Katariina II laiendas Venemaa valdusi idas ja lõunas, juut Bronstein-Trotski korraldas oktoobripöörde, kalmõkk Uljanov-Lenini juhtimisel alustati punase terroriga, grusiin Džugashvili-Stalin kehtestas verise diktatuuri, ukrainlane Brežnev surus maha satelliitriikide iseseisvuspüüdlused... rääkimata juba Vene riigi muistsest asutajast, varjaag Rjurikust.
Kusjuures kummalisel kombel on vene rahvas ise tihtipeale isegi rohkem kannatanud kui teised rahvad. Vene rahva kaotused kommunistide terrori ja sõdade ajal olid proportsionaalselt sama suured või isegi suuremad kui mitmetel teistel rahvastel. Ressursside suunamine ääremaadesse, impeeriumi teiste rahvaste asualadele oli Nõukogude Liidu riiklik poliitika. Pigem nälgisid venelased, kuid baltlasi või kaukaaslasi tuli toita. Aga see selleks.
Pisut veider, et eestlaste seas leidub ikka veel piisavalt nostalgiat viimase vene-aja järele. Oh neid lugusid, kuidas ikka sai Brežnevi ajal pulli tehtud ja pidu pandud. Palk jooksis, tööpuudust ei olnud, varastada võis. Taastatud Eesti Vabariiki ei ole ju sugugi nii üksmeelselt omaks võetud.
Tulles aga tagasi praeguse Venemaa ja tema Eesti-suunalise poliitika juurde, siis on Venemaal selged sihid: kaitsta võõrsil elavaid kaasmaalasi ja vastustada mujal esilekerkivaid fašismi-ilminguid. Mõlemad on Eestis tekitanud valulist vastuseisu ja pahameelt. Kuid ei midagi konstruktiivset.
Ometi võiks ju.
Eesti riik ise ei kaitse sugugi oma võõrsil elavaid kodanikke. Isegi väljateenitud pensionist jäetakse ilma.
Eesti ei ole ühemõtteliselt ennast denatsifitseerinud nagu sõjajärgne Saksamaa või Austria. Jutt, nagu oleks eestlaste tegevus Saksa SS-vägede kooseisus olnud üksnes Eesti kaitsmiseks, on muule maailmale väga raskesti arusaadav.
Kommunismi kuritegude üle tänitamise aeg on möödas. Venemaa ei lagune, vaid unitariseerub ning pöördub taas ühepartei süsteemi poole. Stalinist saab Vene ajaloo suurkuju ning kõik on omavahel endiselt seltsimehed. Kommareid ei hakata kuskil ahju ajama, ammugi mitte Venemaal.
Eestil oleks aeg üles ärgata minevikus urgitsemisest ning võtta Vene küsimuses selged ja kindlad hoiakud.
See tähendaks, muu hulgas:
* aktiivset ja avalikku toetust praegusele demokraatlikule opositsioonile Venemaal;
* selget ja positiivset sõnumit Vene kogukonnale Eestis;
* kultuurilise, haridusliku, teadusliku jm mittepoliitilise suhtlemise arendamist Venemaaga;
* igasuguste natsismi ja rassismi ilmingute kriminaliseerimist.
Pole mõtet ennast õigustada või targutada, et hoopis Venemaal õhutatakse fašismi ja rassismi.
Kurb tõsiasi on see, et mustanahaline mees võib valge naisega suhteliselt muretult jalutada Moskva, aga mitte Tallinna tänavatel.
Mõnikord võib midagi valesti olla ka siinpool Peipsit.
