Eestlased hulluvad Keila süldibändist Patune Pool, mis esitab peamiselt vene diskot eestikeelsete sõnadega. Pohmaka leevendamiseks eelistame seljankat, sööme seeni, hapukoort ja kohupiimatoite – aga me peame ennast venelastest kultuuriliselt täiesti erinevaks ja nimetame siinseid venelasi mitte-eestlasteks.

Eestlased on kultuuriliselt vene elemendist läbi kasvanud rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse. Kohalikud venelased on „eestlaste nägu“, ent ise jätkame meelsasti rahvusliku segregatsiooni taastootmist. Sõnaga mitte-eestlane tähistatakse ka eesti keelt vabalt valdavaid eeskujulikult lõimunud vene emakeelega inimesi. Domineeriv meelelaad, mis väljendub aruteludes, kes on „õige eestlane“, välistab teist päritolu inimeste tegeliku integratsiooni Eesti ühiskonda. Rahvusliku erinevuse rõhutamine on olnud eestlaste iseseisva riigi ülesehitamise legitiimsuse oluline tugisammas 1980ndatest alates, aga on praegu muutunud tegeliku lõimumise suhtes destruktiivseks. Huvist enda poole saada teatud valijagruppe, eriti vähemharitud keskealisi mehi, vehivad erakonnad valimiste valguses taas raevukalt rahvuslusekaardiga ja õhutavad rahvustevahelist vaenu. Kümmekond aastat tagasi rõhutati veel igal võimalusel Samuel Huntingtoni teooriat, mille kohaselt Eesti ja Vene piiril jookseb ka tsivilisatsioonide piir.

Eesti ja vene kultuurid on erinevad, selles ei kahtle keegi. Kindlasti on Eesti riigi kestmise huvides, et siinsed venelased oskaksid eesti keelt ja oleksid lojaalsed. Aga kui otsida bioloogilist substraati või verepuhtust, nagu rahvusluse diskursuses nüüd tavaks, ja vaadata suurt pilti, siis eestlased ja venelased on sarnased isegi geneetiliselt (vt Tõnu Esko doktoritöö „Genotüpiseerimiskiibi andmete uudsed rakendused Euroopa geneetilise struktuuri analüüsil ning geneetilistes assotsiatsioonuuringutes“ 2012. a) ning Eesti kõige suurem kirik on vene õigeusu kirik, mis hõlmab ka Setomaa ja Saaremaa. Riigikogus toimunud olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul oli teemaks eestikeelsele õppele üleminek meie haridussüsteemis. Juttu on olnud ka Eesti komberuumist, mis eestlastel ja venelastel olevat erinev ja mille kõik peaksid omaks võtma, et Eestis elada. Selline karm keelemees nagu Mart Rannut rääkis Riigikogus isegi meelekümblusest, mille tulemuseks peaks olema lausa eestlaste ja venelaste ühesugune huumorimeel.

Kas Eestisse ei mahu kuidagi kultuuriline mitmekesisus, kus rahvusrühmade vahel on sarnasusi rohkem kui erinevusi? Ühtse sotsiaalkultuurilise ruumi loomine oleks Rannuti arvates eesmärk, et tagada Eesti riigi jätkusuutlikkus. Ka ennast liberaalsuse lipulaevaks pidav Reformierakond on rahvusküsimuses üllataval kombel sama jäik kui padurahvuskonservatiivid ja liberaalide retoorika eestikeelsete lasteaedade ja kooli teemal mõjub ähvardavalt nagu kõvakäeline assimileerimisprojekt. Ei hakka meenutamagi poliitpoksi sisserändajate ja nende poegade teemal. Kas sellise olukorra taustal pole just nimelt rahvuslik alaväärsuskompleks, mida Mart Rannut Riigikogus rääkides nimetas ja mida ta ise nägi selles, et mõned poliitilised jõud ei pea ühtse eestikeelse haridussüsteemini jõudmist realistlikuks?

Meie köök koosneb laenudest, jah, meil on rukkileib ja soolasilk, hernekört, aga minu arvates on igapäevasel toidulaual pigem tavaline Põltsamaa borš ja eesti laste lemmiktoiduks on pelmeenid.

Milles aga väljendub veel eesti kultuuri vene kiht, mis muudab meid paljuski sarnaseks? Laiade rahvahulkade muusikamaitsest oli juba juttu, Patuse Poole karismaatiline solist Sünne Valtri tõmbab praegu vaieldamatult kõige paremini käima iga rahvamaja peo ja eesti itkudele toetuv „ürgeestilik“ etnopop-rock, nagu Maarja Nuut, on siiski hipsterite rida. Eesti-nõukogude-vene hübriidkultuuri kaunis kuri õis on Tommy Cash. Tallinna moodsaim linnakultuur kogu oma nõukogude tööstuspärandi ümberehitamisel sündinud avaliku ruumiga on tugeva vene-soveti elemendi ärakasutamise ja osava estetiseerimise tulemus. Balti jaama ja Lasnamäe turule annavad põnevuse just kohalikud vene kauplejad. Turistid tahavad vaadata Nevski katedraali Toompeal ja ostavad matrjoškasid, uudistavad Lasnamäed ja Koplit, sest vene element eesti kultuuris on neile eksootiline ja huvitav.

Meie köök koosneb laenudest, jah, meil on rukkileib ja soolasilk, hernekört, aga minu arvates on igapäevasel toidulaual pigem tavaline Põltsamaa borš ja eesti laste lemmiktoiduks on pelmeenid. Vene köögi kaudu on tulnud meie jaanipäeva kohustuslik šašlõkk. Sült, sea­praad ja hapukapsas – need Saksa road on pigem jõuluaja pidusöök. Ka seente tundmine ja oskuslik toiduks kasutamine on Eestis Vene, eriti Nõukogude köögi mõju, minu saarlasest vanaisa põlgas seeni lausa loomatoiduks. Eesti spordi eesliinil on ridamisi vene nimesid: vehklejad, jalgpallurid, on isegi suusatajaid ja tennisemängijaid, nagu Novosjolov, Beljajeva, Jermakova, Embrich, Vassiljev, Šmigun, Ivanov ja Pavlov. Minu puberteetikust laps küsis mõni aeg tagasi siiralt: miks Eesti sportlased kõik venelased on? Ilma igasuguste koolireformide ja lõimumiskavadeta esindavad vene emakeelega inimesed Eesti riiki spordivõistlustel. Ma ei tea, mida nad tunnevad, kui poliitiline nuiasõda, mis üle nende inimeste peade käib, tõstatab teemasid „õigest eestlasest“, ja kas rahvus määrab, kellest võib kergemini saada riigireetur.

Noori venelasi eestlastest Tallinna tänaval ei erista. Teenindussfääris, näiteks pankades või eesrindlikes elektroonikapoodides, on isegi Tallinna venekeelsetes linnaosades teenindajateks kakskeelsed vene noored. Eesti poliitikas, eriti Tallinna linnavõimu juures on ennast leidnud mitmeid noori, siin sündinud vene päritolu inimesi. Integratsioon Eesti väikelinnades toimub iseenesest, vene koole polegi enam vaja, suuremates linnades toimub lähenemine spordi ja popkultuuri kaudu . Kas raginal ja jõuga läbiviidav eestikeelne kohustuslik kooliharidus neid protsesse kiirendaks või suurendaks vaid trotsi, et kedagi püütakse vastu tahtmist ümberrahvustada? Kui rääkida riigi huvidest, siis kas Eestile on kasulikum vene noor, kes on saanud hea reaalhariduse oma emakeeles, või vene noor, kes on eestikeelsest koolist kuidagi läbi saanud, valdab lihttööks vajalikku eesti keelt, ent ülikooli sisse ei saa, sest pole keelebarjääri tõttu aru saanud kesise eesti keelega vene õpetaja keemia- või füüsikatundidest?

Mida enam rõhutada eestlaste ja venelaste erinevust, seda visamalt need erinevused püsivad. Rahvusteemat ikka ja jälle välja kaevates saevad poliitikud oksa, millel riigimeestena ise istuvad, kaklushimulised liberaalid lisavad vett populistide veskile, sillutades nende teed edule. Või on tõesti nii, et kui poleks lõimumisprobleemi ja igavest vene kaarti, siis poleks valijalt võimalik ühegi põneva teemaga poliitpunkti püüda? 

Barbi Pilvre on Riigikogu liige (SDE)