Venelased olgu „meie"
Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama küll, kuid endasuguseks ei peeta? Omasugusega julged ju tülli minna, võõraga eelistad konflikti korral jahedat viisakust.
Esmaspäeval avalikustatud Eesti Inimarengu Aruanne kinnitab, et venelaste võimalused pole Eesti ühiskonnas (tööturul) võrdsed eestlaste võimalustega ka siis, kui haridus ja keeleoskus hea ja olemas Eesti kodakondsus. Sotsioloogid nimetavad seda klaaslae fenomeniks: kõik eeldused eduks mingil erialal on olemas, aga mingid vaikivad kokkulepped tingivad selle, et edu jääb tulemata. Tarkades terminites räägitakse venelaste vähesest sotsiaalsest mobiilsusest võrreldes eestlastega.
Paljudes asutustes, näiteks teeninduses, töötab täna vene nimedega lausa veatut eesti keelt rääkivaid noori, aga oma töövälises elus eelistab igaüks oma sotsiaalseid võrgustikke (ja ma ei mõtle siin virtuaalseid suhtluskeskkondi, vaid omasuguste seltskonda päris elus). Võimalik, et just tänu sellele jääb venelaste edenemine Eesti ühiskonnas tagasihoidlikuks.
Seaduste abil, kuid ka rahvusriigi ideaale vaikimisi järgides on Eestis välistatud, et venelasi oleks liiga palju seal, kus tehakse tegelikke otsuseid: ühiskonna tipus. Ärimaailmas on rahakaid vene tegelasi - kui vaadata Eesti rikaste edetabeleid. Nende tegevus on enamasti seotud transiidiga ja tegelikult toimub Eesti ühiskonnast väljaspool, olles rahvusvaheline. Kui need äritegelased aga oleksid ka Eesti ühiskonnas sama mõjukad kui näiteks Seli, Sõõrumaa, Taal, Kruuda; kui mõnel venelasest ärimehel oleks sarnane sotsiaalne positsioon, süttiks paljudes kohtades punane tuli, sest kohe tekib tunne, et Eesti riikluse alused on ohus. Eestis on rahal rahvus!
Ühiskonnas mõjukate asutuste nõukogudesse otsitakse sageli „venelasi", eesmärgiga saada sidet venelaste kogukonnaga, ning neid on raske leida. Samal ajal kui vene inimese kompetentsi nähakse ennekõike rahvuses, põlistatakse olukorda, et venelased on „nemad". Ja ongi tegemist diskrimineerimisega ehk negatiivse vahetegemisega rahvuslikul pinnal.
Eesti rahvusriigi ehitamine on ka selles mõttes olnud edukas, et venelased on kaasatud Eesti (majandus)ellu nii, et neil pole olnud vajadust rahvuslikul pinnal konsolideeruda. Pole võimsaid venelaste parteisid, räägitakse, et puuduvad karismaatilised juhid.
Selles valguses omandavad uue tähenduse ka uudised nagu paari kuu tagune teade, et eesti rahvusest lapsi sünnib rohkem kui mitte-eesti lapsi (mille tulemusena rahvus muutub „puhtamaks").
Samal ajal väheneb Eesti elanikkond ühemõtteliselt ja tööjõudu, kaasa arvatud ajusid napib. Eestlased võiksid nüüd rakendada oma loomuomast pragmatismi ja tunnistada: Eesti tulevikule on kasulikum, kui noored venelased, kes on siin sündinud, ei tunneks end väljajäetuna ega suunduks Euroopa Liidu teistesse riikidesse õnne otsima. See pole ainult riigi ülesanne, vaid iga ettevõte võiks siin mõelda selge peaga. Hindudest ja hiinlastest unistamise asemel tegeldagu kohalike vene noortega. Võib-olla rahustab sisemist marurahvuslast, kes pesitseb igas eestlases, see, et geneetiliselt oleme venelastega peaaegu sama rahvas - meid ühendab vene veres tuvastatud soomeugri substraat.
