Üks arvamus käib ringi mööda Euroopat. Arvamus, et „kõik muutub, miski ei jää enam endiseks!“. Selles arvamuses võiks siiski kahelda. Inimese loomus ei ole muutunud. Me elame kaasa Antiik-Kreeka tragöödiate kangelastele, sest oleme oma olemuselt needsamad inimesed kes 25 sajandit tagasi. Geopoliitika põhijooned ei muutu – Venemaa on täpselt sama koha peal ja endiselt meist sada korda suurema rahvaarvuga agressiivne tuumariik meie idapiiril. Prahast tulnud uudised kõnelevad Vene eriteenistuste kavast sealne linnapea mõrvata. Samal ajal on aknast väljakukkumine Venemaal endiselt levinud surmaviis, mis huvitaval kombel tabab just Putini režiimi vastaseid. Vene sõjalennukite ülbitsemine Läänemerel ja Vahemerel meenutab peaaegu igapäevase rütmiga, mis riigiga meil tegemist on. Selle riigi välispoliitikat üks väike viirus ei muuda.

Mis aga muutub, on see, et 30aastase vaheaja järel on taas käes suurriikide mõõduvõtmise ajastu. Seekord USA ja kommunistliku Hiina vahel. See algas enne pandeemiat, ent viirus mõjub USA-Hiina vastasseisus katalüsaatorina. 

Avalehele
4 Kommentaari
Loe veel: