Eesti president on täiskasvanud inimene ja teab ise, missuguseid võõrkeeli elus õppida tahab. Aga viide järeltulevale eestlaste põlvkonnale teeb mind kui lapsevanemat murelikuks. Sest minu kogu ajalooteadmine ning kogemus ütleb, et venestamise reaalseks teostamiseks peab eelnema Vene võimu kehtestamine. Järelikult ähvardab Kosobokova kaudselt jõu kasutamisega Eesti Vabariigi vastu ja seda juba niipea, et „järgmine põlvkond oleks sunnitud rääkima vene keeles"

Iseenesest ei oleks tarvis kõigele, mis vene pressis ilmub, ülearust tähelepanu pöörata. Antud juhtumil aga tuleb silmas pidada, et see konkreetne ajakirjanik töötab koostöös Handelsblatt`iga, mis osa vastutust ja seisukohtade jagamise kahtlustust asetab saksakeelsele kultuuriruumile. Lisame Kosobokova artiklile veel veidi maitse-elamust: nimelt on hetkel populaarsemateks artikliteks selle väljaande võrgulehel väga kõnekate pealkirjadega lood. Lugude sisust kõnelemata. Niisiis:

  • Euro läheb põhja!
  • Jaapan valmistub sõjaks!
  • Putin täidab lubaduse!
  • Televisioon võetakse kontrolli alla!

Sellesse rühma paikneb ilusasti ka pealkiri „Eesti vastutab fashismi eest!" Niisugune pilt avaneb vahetult enne nõndanimetatud presidendivalimisi Vene meedia paremas (?) osas. Ei sõnakestki näiteks Kasparovist või Kasjanovist, mõistagi mitte. Kostab vaikset torinat Lääne emissaride ja valimisvaatlejate aadressil. Ja tasapisi paisuvat relvatärinat, olgu strateegiliste pommitajate patrull-lendude alustamise või siis CFE lepingust väljumise üle uhkustamise puhul. Ning kui Eesti riigipea osutab sarnastele joontele Weimari Vabariigi ja tänase Venemaa vahel, siis ausalt öeldes on üsna võimatu Ilvese argumente kummutada. Pisike korrektiiv vaid ses osas, et Venemaa on juba Weimari läbinud ja üritab reichistuda. Ilves seda intervjuus muidugi öelda ei saanud. Öelgem siis see tõdemus välja siin.

Ent kas tõesti ka peame kartma täistotalitaarse rezhiimi teket Venemaal?  Putinluse profashistlikule olemusele on Mihkel Mutt hiljuti osutanud.  Aga kas päris käest ära võib ka minna? Me paraku ei oska täie kindlusega tulevikku ennustada, aga tõenäosus Venemaa pöördumisest metsapoole pigem kasvab kui kahaneb.

Kui tuua paralleel Eestis käiva vaidlusega ajakirjanduse rollist, siis argumendiks on olnud, et kirjutama peab nii, et lugejale meeldiks. Järelikult eeldavad Handelsblatti omanikud ja tegevjuhid, et Vene lugejaskond ootab Euro põhjaminemist, sõda Jaapani ja Venemaa vahel ning loomulikult Putini lubaduste täitumist.  Viimaste hulka kuulub eelkõige fraas „aastaks 2020 on Venemaast saanud maailma parim paik elamiseks".  Mis omakorda on jälle natuke nagu Rosimannuse ja Ansipi luul viiest rikkamast rahvast...Ja muidugi harmoneerub ka Hitleri räusklemisele Saksamaa suuruse taastamisest osakssaanud poolehoiuga.

Ning ikkagi, on ju ka lootust, et globaliseeruv majandus, demokraatlikud rahvusvahelised institutsioonid, ka struktuursed muutused riikide majandustes ja haridustaseme kasv ei jäta Venemaad puutumata. Kuigi Putin püüab neid protsesse jõudumööda tõrjuda ning reichistuda. Taastada derzhaava. 

Lisaks jääb loota, et Lääs ja muu maailm ei lähe teistkordselt appeasement`i reha otsa tallama.  Venemaa agressiivsusele tuleb vastandada külm ja suhteliselt jäik hoiak. Näiteks G8 sisulise töö tegemine G7 formaadis. Väike valvsus ja korralik planeerimine ka Venemaa esimese agressiivse sammu suhtes ei teeks viga. Muidu jääme prantslaste kombel kurtma, et Saksamaa viis väed demilitariseeritud tsooni. Rheinimaa asemel mõelgem täna näiteks Gruusiale või Moldovale teisepool Dnestrit.  Ja mõelgem sellele, millisteks sammudeks peaksime valmistuma ise, et meie laste võõrkeeleõpetust ei tuleks siia taaskord keegi Kosobokova korraldama!

P.S. Vene keele suurepäraseid võimalusi veidi tundva inimesena ei saa loobuda kahemõttelisusest: Kosobokova asjatundmatu räuske reliseerimissoovi korral ajan ma temal mitte ainult ühe, vaid mõlemad küljed sirgeks!

 


 

SAMAL TEEMAL: