Verine päev, mitte Youtube"'is

Igal kuuendal Soome noorel on tuvastatud probleeme psüühikaga ja paljud Soome teismelised neelavad antidepressante. Kuigi Eesti vastavad arvud on seni veel väiksemad (kas on?), pole meil põhjust kindel olla, et midagi sellist nagu koolitulistamine teisipäeval Soomes Kauhajoel Eestis kunagi juhtuda ei võiks.

Ängistav koolikeskkond, saavutustele orienteeritud ühiskond, mis ei aktsepteeri kaotust, avalikkusenälg iga hinna eest, laste üksindus – tuleb tuttav ette? – sellest räägitakse Soomes neil päevil. Teemaks on üksildased poisid ja mehed, kes suhtlevad (virtuaalselt) vaid omasugustega, vaatavad samu filme ja netisaite ning kelle jaoks reaalsuskontroll üle pika aja ongi ehk see, et kuul, mis endale pähe tulistatakse, tapab päriselt.

Soome televisiooni YLE 1 eilses hommikuprogrammis esinenud psühholoog, kes on uurinud eelmise, veel värske Jokela koolitulistamise tragöödia tagamaid, poetas tähendusrikka lause, et Kauhajoe abiturientmõrtsukas Matti Juhani Saari vahest ei tajunud enne viimast lasku, et ta ise ei saa enam osa sellest avalikkuse ja inimeste tähelepanust, mida oma teoga taotles.

Poiss elas militaarsetes ja õudusfilmidest pärit kättemaksufantaasiates. Uhkeldas oma kindla laskjakäega YouTube’is. Tema teos on selgelt näha ka mulluse novembri Jokela veretöö matkimine. Nüüd kardetakse, et nähes Saari projekti “meediapaketi” realiseerumist ülemaailmses käras, võib nii mõnigi ahistunud noor Soomes või kuskil mujal eelmiste tegu korrata, et “surematust” saavutada.

Kauhajoe juhtumis näevad eksperdid lisaks kogukonnatunde nõrgenemist ja inimsuhete puudulikkust, mida üha enam asendab virtuaalne fantaasiaelu eri suhtluskeskkondades. Neid nimetatakse iroonilisel kombel “sotsiaalseteks” võrgustikeks, sest nad loovad illusiooni mitmekesisest ja vilkast seltsielust, kus reaalsustaju on kerge kaduma.

Võib-olla on Eesti noorte psüühilised probleemid sarnased, kuid lihtsalt tuvastamata? Eesti olustikulised mastaabid ja näitajad on küll teised, Soome on suur maa ja inimesed üksteisest kaugemal. Mida põhja poole, seda enam kogeb enesessetõmbumist, aga ka mingit spetsiifilist ägedust, plahvatuslikkust, mida on nimetatud ka arktiliseks hulluseks: siin on Soome ühiskonna keskmisest suurema vägivaldsuse, aga ka näiteks maineka suomi-rock’i juured.

Pimedus ja asustuse hõredus on läbi sajandite jätnud jälje inimeste loomusse, skandinaavialik kenadus ja inimkesksus, millega eestlane soomlastega põgusalt suheldes kokku puutub, on vaid õhuke õpitud ja üsna uus kultuurikoorik, mis võib üsna järsku mõraneda.

Kõrgtehnoloogiline külm keskkond ka väikestes maakohtades ja amerikaniseerumise pahupool – kaubastumine, võõrandumine, simuleeritud reaalsus ja illusoorsus – võimendavad üksildust.

Soomes on täna 1,6 miljonit relva, 12 protsenti elanikkonnast omab kodus legaalset tapariista, politsei annab igal aastal relvakandmisloa 80 000 uuele kasutajale. Nüüd on kavas radikaalselt karmistada relvaseadust, mis on USA järel liberaalseim maailmas.

Sündmused naabermaal annavad alust kriitiliselt läbi vaadata ka Eesti relvakandmispiirangud. Ehk oleks tark neid ennetavalt karmistada.

Ja militaarhullus on meil, erinevalt Soomest, levinud isegi intellektuaalide hulgas.