Vigin vilekogu suitsunurgast
Parim koht Tallinna volikogus on suitsunurk. Nagu vist igal pool. Seal saab inimese juttu ka ajada. Seal pole parteisid, seal on kõik tegelikult ühtmoodi võimust rõhutud seltskond. Tõeline vendlus-õelus, mitte mingi väljamõeldu.
Eks see muidugi natuke imelik või olla, et needsamad suitsukeelu kirujad, mõned neist, on ise ka võim. Okei, mõned on opositsioon. Mis seal vahet, nikotiini sees oleme me kõik ühesugused.
Nii mõni saadik - okei, mina - seal nii palju istubki kui vähegi võimalik. Eriti karaoke ajal, mis on volikogus kõige hullem aeg. Nii piinlik on, et ei teagi, kuhu vaadata.
Kuidas seda esimest kolmveerandit kuni tunde kestvat aega, kui iga rahvasaadik võib minna pulti ja südamelt ära öelda, ametlikult nimetatakse, ma ei teagi. Aga karaoke tundub sobivat. Võta aga mikrofon ja...
Ma ei taha öelda, et kõik, mis sealt maha öeldakse, on kummastav ja piinlik. Kuid võrdleks nii, et kui te pillate meepütti junni, siis... see on, kui väga tahta, ikka veel mesi, ainult et 99% puhtusega.
Aga inimestel on ikka toredad mured küll. Mõnikord olen ma pärast läinud esinejate elulugusid netist lugema. Veel nõutumaks teeb. Justnagu täiesti toredad, head ja ausad inimesed, aga nii kui volikokku tulevad, pulti saavad... ära vahetatud. Või, kui on kahtlustatud, et meil on peaminister tulnukas, siis on tulnukad pannud kuskile volikokku üles mingi objekti, mis kiirgab ja muundab inimesi. Kah hea teooria.
Mille muuga seletada, kui rahvasaadik loeb lihtsalt ette eesti rahva ennemuistseid jutte, veel lisaaegagi küsides? Või kurdab, kuidas ta taksot ei saanud? Kusjuures see on veel üsna leebe. On ka lõbusamat olnud. Kõik isegi ei jää meelde.
Ehk siis päris hea meel on, kui karaoke otsa saab ja niiöelda töö algab. Ehk siis hääletamine. Tuleb jällegi rahvaesindaja, ütleb, milles ettepanek seisab. Siis tuleb vastava komisjoni esindaja, ütleb, kas komisjon on poolt või vastu - enamasti poolt. Siis on aeg küsimuste esitamiseks - mis halvemal juhul võib tähendada uut karaoket ja omavaheliste solvangute vahetamist. Jälle piinlik... ja tuleb minna suitsu tegema. Suitsunurgas on krapp, kust kuulda kõik, mis saalis käib ja saali on kümme sammu...
Naiivitar, nagu alguses oldi, arvati, et kõik on maru lihtne. Kui sa oled opositsioonis, järelikult sa ei hääleta nii, nagu teeb võimulolev punt. Ehk kuri Keskerakond.
See ei ole päris nii, nagu mulle on kuluaarides selgeks tehtud. Jah, opositsiooni ja kindlasti fraktsiooni seest tulnud ettepanekute, paranduste poolt tuleb hääletada. Olgu, tuleks. Kui ikka väga ei taha või ei meeldi, võib ju ka erapooletuks jääda ka. Ma olen paar korda kasutanud seda võimalust... nüüdseks käega löönud. Kui kõik on poolt järjekordsele rahakulutamisele, uuele regulatsioonile, ah, mingu siis. Mis on üks hääl - ei midagi.
Ja siin pole midagi kiruda seda Keskerakonna hääletamismasinat, punaseid ja rohelisi pastakaid, muid toredaid lugusid. Ma tunnistan ausalt, et mu meelest teeb selle absoluutse enamuse olemasolu tegelikult linna elu lihtsamaks. Oleks koalitsioon, oleks vaidlused, oleks rohkem ettepanekuid, erihuvisid ja kõik veel palju keerulisem.
Kuid ühes asjas on vist kõik rahvasaadikud üksmeelel: raha tuleb ära kulutada, kõike, mis võimalik, tuleb veel enam reguleerida. Mida muud seal tegelikult otsustada ongi?
Võistlus käib ainult selle peale, kes selle au endale saab. See on üks naljakas asi, kuidas mingi ettepanek menetlemise käigus täiendusi saab. Enamasti suunas, et keelud oleks karmimad, raha kuluks rohkem ja mõnda teisse auku ka, kes kangesti toetust vajab. Et saaks hõigelda, kuidas ikkagi too või teine erakond rahva eest hoolitseb.
Vahel tundub, et mõnegi ettepaneku või kõnega jõutakse pulti ainult selleks, et ennast näidata. Väljaspool rotatsiooni, sest üldiselt on nii, et iga saadikut üritatakse panna mingit eelnõu esitama. Mida ta ise pole üldse välja mõelnud ega näinudki enne, kui pihku pistetakse: tee ära. Ilmselt selleks, et jätta muljet tõsisest rahvaesindusest, mitte et vaid juhtoinad räägivad. Kes neid eelnõusid tegelikult välja mõtleb - mina ei tea. Milleks - ilmselt ikka selleks, et midagi peab ju tegema ja peab ennast näitama. Erakonnana, rahvasaadikuna. Ja nii neid rahasid suunatakse, reegleid kehtestatakse. Poliitikute värk... peab ju orbiidil püsima. Äkki jõuab uudistessegi?
Ehkki nagu ütles üks kallis kolleeg võimuerakonnast suitsunurgas: kui ma tahan midagi öelda, siis ma kirjutan artikli. Mis ma ka siin ei ütle, see ei jõua kaugemale kui 60-80 inimeseni, ajakirjanikud ja ametnikud kaasa arvatud. See pole inimestele huvitav...
Võibolla peaks olema, aga võibolla ei peaks ka. Kummaline maailm seal.
