Eestis on viina maine kehv ja suhtumine veidralt skisofreeniline. Viina on siinmail hästi tehtud aastasadu, oskusteavet pidevalt täiendades ja toodet parandades – sõjaeelne Eesti viin on pääsenud koguni Guinnessi rekordite raamatusse. Eesti viinatöösturid siiski parema meelega oma kaupa meedias ei kiida (erinevalt Prantsuse veinimõisnikust või Iiri üheksanda põlve viskipõletajast) – äkki tuleb veel avaliku arvamusega mingi jama kaela. Joogikultuuri arendamisele pühendunud viski-, konjaki- ja veiniklubisid on jalaga segada, Eesti viina klubi on alles loomata. Justkui oleks välismaalaste valmistatud tulivesi kuidagi iseenesest tsiviliseeritum ja heade kommetega sobivam. Viina reklaamile leidub alati ägedaid vastuväitjaid, kuigi viinavabriku sponsorraha ei kipu keegi tagasi lükkama. Milline torm teeklaasis, kui lasteteatrit toetav piiritusetootja tahab lasta piletile oma logo trükkida koos tanklaketi ja telejaama omaga!

Möödunud aastal osalesin ühes maakonnalinnas ratsaspordivõistluste korralduskomitees. Võistluse suurim sponsor, kelle rahaga sai lahendatud hulk logistilisi probleeme, oli üks Eesti suuremaid viinatootjaid. Loomulikult tekkis võistlusplatsi serval seisva reklaamtahvli pärast enne võistluspäeva kära, sest võistlejate hulgas oli ka neid, kellel veel vanuse tõttu alkoholipoodi asja ei ole. Tahvel jäi siiski maha võtmata, võistlused läksid korda ja ma võin kihla vedada, et selle reklaami pärast ei joonud tol nädalavahetusel keegi ennast rohkem täis kui muidu – pigem leidis mõni isa aega baarikapi külastamise asemel koos lastega välja värske õhu kätte minna.

Eesti viinatootjad viletsat käivet ei kaeba. Ekspordikaubana toob hea kartulitoode riigieelarvesse igal aastal sadu miljoneid kroone. Kuni Elcoteq teeb allhanget Nokiale, on juba maailmaturule välja murdnud tugeva Eesti seosega viinamargid (Türi, Reval, Viru Valge). Eesti viina maine on aga murust madalam just ja ainult Eestis. Teha julgeme, aga tunnistada ei julge – nagu pätipoisid. Kollektiivses teadvuses on tõrge.

Eestis juuakse ülearu palju, ütleb sotsiaalministeerium. Aga seal, kus inimestel on tööd, mille eest on võimalik enam-vähem normaalselt perega ära elada, lapsi kasvatada, ja huvitavaid ajaveetmisvõimalusi, seal ei jooda liiga palju, vaid pigem parajalt. Surnuksjoomine ja “wiina katk” on läbi aegade olnud seotud vaesuse ja nälja, eneseharimisvõimaluste puudumise ja meeleheitega – viin ei ole kurja juur, vaid selle näitaja. Kas näiteks perevägivald tuleneb viinast? Või hoopis alaväärsustundest, rääkimatajätmistest ja maandamata stressist?

Statistika, mis mõõdab eestlaste alkoholitarbimist, jätab arvestamata, et turismipiirkondades moodustab välismaalaste ostetud alkohol koguni 67 protsenti poodide käibest (Eesti Konjunktuuriinstituudi 2002. a raporti järgi). Eestis ostetud absoluutalkoholist (8,4 liitrit elaniku kohta 2001. a) võis Konjunktuuriinstituudi uuringu andmetel ca 0,6 liitrit julgelt kanda välismaalaste arvele, kusjuures uuring ei arvestanud turistide poolt kõrtsides-restoranides ja taxfree-süsteemis tehtud ostusid. 2003. aastal ostsid turistid Eestist alkoholi kaasa juba ca 15-16 protsenti poodide kogukäibest – rohkem kui 400 miljoni krooni eest -, niisiis kuigi statistika järgi kasvab alkoholi müük, kasvab veel kiiremini Eestist ostetud alkoholi väljavedu. Kui Soome riiklikule statistikale alkoholi tarbimise kohta lisada Eestist ostetu, ületab sealne ärajoodud viina hulk elaniku kohta Eesti oma. Rootsis arvestatakse ligi pool joodud alkoholist olevat turismireisidelt kaasa toodud, kuigi ametliku statistika järgi on absoluutalkoholi tarbimine Eesti omast madalam.

Muidugi satub liiga palju viina valede joojate kätte – sellepärast ei saa alkoholi müügipiiranguid, kui neid oskuslikult rakendada, täiesti mõttetuks väita. Pealegi suudab ilmselt iga arukas inimene endale ootamatute külaliste tuleku puhuks vajaliku alkoholikoguse päevavalges valmis muretseda. Asjatundlikkus ja kogemuste hindamine aga aitavad piirangute rakendamisel märksa rohkem kui emotsioonid – näiteks väikese lisatasu eest saab soovija oma “ööpudeli” ühtviisi hõlpsalt kätte nii õhtuse müügi keelanud Haapsalus kui Kopenhaagenis – olen puht ajakirjanduslikust huvist proovinud. Vähem kui kakskümmend aastat tagasi, Gorbatšovi keeluseduse aegu, võis öösel viina osta isegi liinibussist, taksodest rääkimata.

Ka liikluses hoolimatult käituvate kodanike kätte sattub liiga palju autosid, ometi ei väida ükski ministeerium ega valitsusasutus oma aruannetes mootorsõidukeid olevat hävitamisväärse pahe. Pigem püütakse liiklust korraldada, saastet vähendada, ehitada paremini toimivaid liiklussõlmi, mida võiks teistelegi linnadele ja riikidele eeskujuks tuua. Viina küsimuses aga tahab pragmaatilist lähenemist Eestis asendada mõisaaegne ebausk ja hüsteeria. Pakkudes inimestele asjalikke ja tänapäevaseid sportimise, õppimise ja muid üksinduse peletamise võimalusi, täidavad karskusühingud oma otstarvet hoopis paremini kui sada aastat muutumatuna püsinud epistlitega viina kahjulikkusest.

Vabadus eeldab vastutust. Nagu uimasti, võib viin olla ka rõõmsate jook ja jutuõli, puutüvena vaikiva ja pingeid enesesse koguva põhjamaalase lahtisulataja. Ebaterve oleks mõelda, et läbi aegade on lapsevarbaid niisutatud ja eestlasi peielauas meenutatud millegi ebaväärikaga. Väärikana tulekski teda võtta.