Kui kusagil kirjanduses on kirjeldatud naist, keda mees pidevalt peksab, viimati kolm roiet sisse muljus ja naine seepeale ise valu allasurudes alandlikult peksmise käigus haiget saanud mehe kätt salvidega kaastundlikult ravima ruttas, siis on need lood mulle alati mõne tuttava valgevenelanna meelde toonud. Olen mitmega neist aastate eest sõbrustanud. Nii Moskvas, Tallinnas kui ka Minskis. Ja ikka ja jälle olen seda kannatlikkust imestanud.

Ometigi on „rahvuslik feminismilaine“ tasahilju ka Valgevenesse jõudnud. 

Avalehele
71 Kommentaari
Loe veel: