Vilja Kiisler : Pole Drambjani, pole probleemi
Drambjani pommid tegid küll kõva pauku ja ajasid tublisti suitsu välja, aga ei vigastanud kedagi ega kahjustanud oluliselt ka ministeeriumi hoonet. Siiamaani ei ole teada, mitu lasku ta üldse tegi ja kelle pihta. Kindlaks on saanud, et üks politseinik sai kergemaid vigastusi ning teine tabamuse kuulivesti, pääsedes kriimuta. Senise info põhjal võis tegemist olla läbi seina, st huupi tulistatud laskudega.
Drambjani enda kohta anti esialgu lakooniliselt teada, et ta hukkus „tulevahetuse käigus“, olles saanud mitu kuulihaava. Hiljem väitis kapo, et Drambjanile surmavate vigastuste tekitamist püüti vältida, aga see ei õnnestunud. Kuivõrd kohale saabunud meedikutel Drambjaniga enam midagi peale hakata ei olnud, tuleb järeldada, et sisuliselt lasti mees sõelapõhjaks. Mitu kuuli teda tabas, olevat siiamaani kokku lugemata.
Kapo selgituste paikapidavust kontrollida ei ole võimalik, aga kõlab see paraku küll nagu ebaõnnestunud tegevuse õigustus: püüdsime, aga välja ei tulnud. Välja ei tulnud veel üks asi: kapo läbirääkijad ei saanud mehega kontakti. Jällegi, kas seda tegelikult üldse luua sooviti? Alust jõustruktuuride selgitustes kahelda annab juhtumi erakordselt ebaprofessionaalne kriisikommunikatsioon, mille tulemusena läks käibele hulgaliselt valeinfot.
Drambjani varasem tegevus – purjuspäi relvakandmisega vahelejäämine ja oma kodu seina tulistamine, samuti selgepiirilised, ent paraku äärmuslikult primitiivsed poliitilised vaated – olid temast teinud politseile tuttava tegelase. Kuivõrd tal silma peal peeti, pole teada. Ent Drambjani tausta tõttu võidi avalikku kohtupidamist tema üle pidada poliitiliselt liiga ebamugavaks, mistõttu pole välistatud, et tema elusana tabamist ei soovitudki.
Tegemist oli meeleheitel mehega, kes oli elus kõik kaotanud. Tal polnud enam ei perekonda, kodu ega tööd, seega ka mitte äraelamisvahendeid. Ta oli tunda saanud, mis on nälg. Ta tahtis saada suureks poliitikuks, ent jäi marginaaliks. Võlad olid kaelas, meel oli must, relv vahest veel kõige väärtuslikum maine vara, mis talle jäänud. Küllap ei tundunud elu keevalise iseloomuga ja ahastuses Drambjanile enam elamisväärsena.
Tõenäoliselt ei olnud Drambjani tegelik eesmärk kedagi tappa – kui ta oleks seda tõepoolest teha tahtnud, oleks tal selleks võimalust olnud. Pigem tahtis ta kas või ükskord elus tunda, et temast midagi sõltub, ja et tema ees tuntakse hirmu. Kui mul siin elus ei kohta ega perspektiivi pole, siis kardetagu mind vähemalt – selline on äärmuslikku isolatsiooni sattunud, lõplikult üksindunud isiksuste taotlusmuster.
Pole teada, kas ta läks kaitseministeeriumi kindla plaaniga surma saada või soovis pigem kinnipidamist ja kohtuprotsessi, millega kaasneb avalik tähelepanu. Mõlemad on võimalikud, vastus sõltub isiksusetüübist. On aga võimalik, et lootusetult puntras mees enam oma eesmärke endale teadvustada ei suutnudki ning võitles pigem omaenese kujutlustes sündinud kurjade vaimudega, kes olid juhtumisi võtnud talle aastate eest kodakondsuse andnud Mart Laari kuju.
Kõige ettetooduga ei taha ma Drambjani teguviisi õigustada, küll aga pean ma küsimisväärseks Voldemar Kolga Delfis tõstatatud küsimust, kas sellise mehe mahalaskmine oli õigustatud. Sama küsimuse esitab kaudselt Tõnu Ots PM-is, kes hoiatab, et meeleheidet, nurkaaetu viha ja lootusetust on inimestes palju rohkem, kui seda igapäevaelus välja paistab. „... ma näen järjest sagedamini inimesi, kellel pole tõepoolest mitte mingisugust väljapääsu mitte millestki,“ tõdeb Ots.
Me ei saa teada, mismoodi Drambjan oma tegu põhjendanuks ning eesmärke selgitanuks, oli tal psühhiaatrilisi probleeme või piisanuks sellest, kui olnuks kellegagi oma muresid jagada. Küll aga saime teada, missugune on Eesti riigi sõnum avalikus kohas relvaga vehkivale inimesele: sind lastakse maha nagu marutõbist koera, kellega polegi muud teha kui magama panna. Need on ühe anonüümse kommentaatori sõnad. Ehk siis: pole inimest, pole probleemi.
Suurele osale netikommentaatoritest sobibki selline lahendus hästi. Ent mõelgem natuke laiemalt: igaüks teab kedagi, kellel läheb parasjagu väga kehvasti, kes on omadega lootusetult ummikus ja viimseni meeleheitel, ent ei otsi abi – osalt selle pärast, et ei usu selle võimalikkusse, teisalt selle pärast, et selleks puuduvad ainelised võimalused. Plahvatusohtlikke inimesi on Eestimaal palju, ja keegi ei tea, millal plahvatab järgmine. Et lasemegi nad kõik maha ja asi vask?
Laial ilmal pole vahest ei aega ega tahtmist järele mõelda, missuguse sõnumi Eesti ministeeriumitulistamise juhtumi lahendus saadab, aina uued sündmused tulevad peale. Meid ennast see järelemõtlemise kohustusest siiski ei vabasta. Vene propagandamasinale võib aga Drambjani surm vahest pareminigi sobida kui avalik kohtuprotsess, sest võimaldab teda esitleda märtrina.
