Pärast kaht aastat aktiivset pingutamist ja ohtrat rahakulu on Kreeka, Portugali ja mitme teise perifeeriariigi maksude laekumise, ekspordi ja konkurentsivõime olukord ainult halvenenud. Probleem on majanduse süsteemses ebaefektiivsuses, konkurentsivõimetuses ja ühiskonna harjumuses üle võimete kulutada, mitte ajutises laristamises ega makseraskustes. Samal ajal loodetakse võlausaldajate huvides vältida perifeeriariikide euroalast lahkumist ja ametlikku pankrotti.

Selles olukorras ei ole just palju lahendusstsenaariume. Esiteks ei saa võlgnikriigid loobuda eurost, sest see lööks võlausaldajaid, kes soovivad oma raha tagasi just eurodes. Teiseks ei suuda võlgnikud tagada omaenda ühiskonna normaalset toimimist, sest eurosid ei ole, kuid ise nad neid juurde trükkida ei tohi ja teenida ei suuda.

Seega jääb võlgnikriikidel kaks lahendusvarianti: kas lunida IMF-ilt ja EL-ilt sotsiaalsete kulude ja väliskaubandusdefitsiidi katteks perioodiliselt ülipikki (tegelikult küll tagastamatuid) eurolaene või võtta paralleelselt kasutusele rahvusvaluuta (drahm, eskuudo), mida saab vajaduse korral ise juurde trükkida.

Esimese variandi (mida peetakse praegu pigem tõenäolisemaks), toimimise eelduseks on EL-i „korralike” eksportivate riikide (Saksamaa, Holland, Luksemburg) soov teha pidevaid rahaülekandeid äärealade riikidele. Lahenduse miinus on raha saajate motiveerimatus olukorda parandada, soov esitada aina suuremaid rahataotlusi ning pidevalt kasvav summaarne võlakoorem. Lahenduse võtmeks oleks selle mudeli puhul toetussummade pikaajaline fikseerimine ja kokkuleppe reaalne järgimine. Paraku on EL seda viimased 30 aastat üritanud ja praegu ilmnevad valitsuste ülemäärased defitsiidid on selge näide sellealasest võimetusest.

Teine lahendusvariant oleks paralleelselt euro ja rahvusvaluuta kasutamine. Sel puhul oleksid täidetud võlausaldajate huvid, sest võlgnikud tasuksid oma laenumakseid endiselt eurodest, mis laekuksid ekspordist ja EL-i toetustest ja mida neil oleks nüüd isegi rohkem, sest riigisiseseks käibeks kasutataks ka rahvusvaluutat. Võlakoorem üldiselt raskemaks ei muutuks, sest seniseid riigivõlgu teenindataks eurodes, uusi laene aga ainult rahvusvaluutas.

Teiseks oleks tagatud ka sotsiaalne stabiilsus, kuivõrd riigieelarvest tulevad palgad makstaks õpetajatele, tuletõrjujatele ja arstidele rahvusvaluutas, mida saab vajaduse korral juurde trükkida. Euro ja rahvusvaluuta vaheline kurss oleks ujuvkurss, mis suure tõenäosusega tähendaks u 20% ostujõu ja reaalpalkade langust aastas. Selles ei oleks aga midagi negatiivset, sest ostujõu vähenemisel oleks neli ühiskondlikult kasulikku efekti. Esiteks oleksid osalised motiveeritud teenima pigem eurodes kui rahvusvaluutas ja arendama eksportivaid või EL-i subsiidiume saavaid sektoreid. Teiseks väheneks pidevalt nende inimeste ostuvõime ja tööjõukulu, kes eurosid ei teeni, seega väheneksid riigi kulud ja kasvaks konkurentsivõime. Kolmandaks toimuks eelnimetatud protsesside pinnal ühiskondlik tööjõu ümberpaiknemine konkurentsivõimelisematesse sektoritesse. Neljandaks piirataks sujuvalt nende inimeste importkaupade tarbimist, kes eurosid ei teeni, ja see tooks kaasa väliskaubandusbilansi paranemise.

Selline olukord ei teeks kreeklasi ega portugallasi õnnelikuks, aga seda ei ole vajagi. Pigem vajame rahulolematuid ja näljaseid lõunaeurooplasi, kes otsustaksid tööle minna palga eest, mida nad seni pidasid ebapiisavaks. Meie jaoks oleks selge lisaväärtus ka asjaolus, et sel viisil väldiksime vajadust omaenda eurosid abifondi saata või survet euro väärtust pideva juurdetrükkimisega vähendada.

Miks peaksid kreeklased, hispaanlased või portugallased odavnevat rahvusvaluutat usaldama? Esiteks sellepärast, et neil on valida kroonilise vääringupuuduse pluss toimimatu ühiskonna või toimiva ühiskonna pluss kõrge inflatsiooni vahel. Teiseks, pidevalt odavnevates rahvuslikes ühikutes saab tasuda riigimakse, mis on inflatsiooni tõttu oluliselt soodsam, kui tasuda makse tugevnevates eurodes.

Kas selline mudel on kusagil ka edukaks osutunud? Eelkõige on meil siin pakkuda iseenda kogemust 1980-ndate lõpust ja 1990-ndate algusest enne krooni tulekut, kui paralleelselt rubladega käibisid ka dollarid ja margad. Just sellel ajal toimus paralleelvaluutade ja kõrge inflatsiooni mõjul ühiskondlik ressursside ja kulude ümberpaigutamine. Osa inimeste elu oli küll ebamugav, aga koolid ja haiglad olid avatud, keegi autosid ei põletanud, valitsemine toimis ning majandus kohanes kiiresti konkurentsivõimeliseks ja ekspordile orienteerituks. Juba paari aasta pärast oli Eesti ühiskond maailmas välisinvestorite jaoks üks köitvamaid.