Viljar Veede: Väike molekul, suur vastutus
Me teame, et alkohol vähendab piiranguid. See aitab lõõgastuda, tõstab tuju, muudab meid julgemaks, avatumaks ning otsekohesemaks; samal ajal tekitades paratamatult ka mõtlematut, agressiivset ja ühiskonnavaenulikku käitumist. Meil on ajalooline ja kollektiivne kogemus, mis seda kinnitab. Need „faktid" on graveeritud inimeste mäludesse juba enne, kui esimest korda purjus ollakse. Viimaste aastakümnete teadusuuringud on teinud aga üllatuslikke tähelepanekuid: märkimisväärne osa nendest teada-tuntud efektidest on pigem meie uskumuste, mitte alkoholi otsese toime tulemus. See tähendab, et puhtalt biokeemilisel tasandil ei tohiks alkoholijoove tegelikult tekitada üksnes selliseid efekte nagu me oleme harjunud nägema. Siin on heaks näiteks Vahemeremaad - sealkandis on alkohol pigem osa rahulikest koosviibimistest, mitte inimese loomastumist põhjustav aine. Joodava alkoholi kogused on seejuures umbes sama suured kui meil, kuid õnnetuste ja vägivalla asemel on probleemiks hoopis maksatsirroos. (Põhjuseks nende joomistraditsioonid - pidevalt ja väiksemates kogustes, vastupidiselt meie omadele. Saba lahti, nokk kinni). Ilmselt on kultuuri poolt nende mõistusesse kodeeritud, et etanooli toime just selline ongi. Uuringud, milles alkoholi asemel on kasutatud platseebot, toetavad seda teadmist. Üks Uus-Meremaa üliõpilastega läbi viidud eksperiment leidis, et need, kellele anti viinakokteili asemel nende endi teadmata lihtsalt toonikut laimiga, tundsid ennast sellest hoolimata purjus olevat ja käitusid vastavalt.
See ei tähenda loomulikult seda, et alkohol on nagu kaevuvesi, millel puudub igasugune mõju inimese psüühikale. Mõju on vägagi reaalne, kuid kattub üldlevinud arvamustega vaid osaliselt. On oluline märkida, et etanool on kesknärvisüsteemi depressant, näiteks nagu Xanax (bensodiasepiinid, mis on tänapäeval tuntuim klass rahusteid, toimivad farmakoloogiliselt põhimõtteliselt samamoodi nagu alkohol). Etanooli esmane stimuleeriv toime kestab niikaua, kuni promillinumber veres on tõusuteel, edasi jääb domineerima üleüldine protsesside pidurdus. Ergutav efekt on seega suhteliselt lühike. Alkoholi psühhofarmakoloogilise mehhanismi ja iseloomuliku käitumise seosed on tänapäeva teadusele veel võrdlemisi ebaselged, kuid teada on, et see mõjub ajus erinevate keskuste väljalülitajana, alustades ajukoorest. Just ajukoor toimib kõrgema, teadliku juhtimiskeskusena, mille funktsiooni halvenemisel tekib joobele iseloomulik „tegevuse voolavuse", vaistliku käitumise seisund. Alkoholi vältimatu, kõikvõimalikest kultuurikontekstidest sõltumatu mõju hõlmab endas üldist infotöötluskiiruse langust, lühimälu ja motoorika halvenemist (pidades silmas eelmist lõiku: me ei suudaks autot turvaliselt juhtida ka siis, kui me seda fanaatiliselt usume).
Liidame nüüd kokku farmakoloogilise ja psühholoogilise mõju. Järeldus on õige huvitav: alkohol ei oma emotsioonidele ja käitumisele spetsiifilist toimet. See ei muuda tegelikult meist kedagi biokeemilise võlukepiviibutuse abil enesekindlamaks, ülemeelikumaks, seksuaalselt vähemvalivaks, vägivaldsemaks, antisotsiaalsemaks või ükskõik milliseks, millega me seda oleme harjunud seostama. Kuidas see ometi siis just niimoodi välja kukub? Vastuse saamiseks peame sellesse kompotti lisama meie kultuurikonteksti koos alkoholiga seotud uskumuste süsteemiga. Tulemusena jääb lauale kaks tõenäolist varianti (mis ei pruugi üksteist välistada). Variant A: nimetatud süsteem on halb ja kahjulik ning selle ümberprogrammeerimisel kaoks ka probleem. Variant B: kuskil sügaval, sisulisel tasandil on konflikt inimloomuse ja meie elukorralduse vahel, kuna nii paljud inimesed tunnevad instinktiivselt soovi käituda purjus peaga täiesti teistmoodi, kui kainelt. Alkoholijoove muteerub siinkohal eneseväljenduse viisiks, millel on samal ajal „sotsiaalne õigustus", kuna tegemist on legaalse ja seeläbi heakskiidetud tegevusega. Vägijook vaid muudab tõenäolisemaks sellise käitumise, milleks me oleme tegelikult võimelised ka ilma selleta.
Fakt, et maamunal domineeriva tsivilisatsiooni valikuimastiks on närvisüsteemi depressant, on minu jaoks üleüldse vägagi kummaline. Arvestades tänapäeva inimese tohutut soovi kõikvõimalike elamuste järele, võiks loogiliselt eeldada, et selleks oleks mõni stimulant - midagi, mis alati garanteeriks parema tuju, energia, sõbralikkuse, suurema soovi teistega suhelda. Midagi, mis suurendaks võimet maailma kõigis tema detailides intensiivsemalt kogeda, mitte ei lülitaks meid välja. Selge on see, et alkoholi psühhofarmakoloogiline mehhanism ei ole nende efektide esilekutsumiseks optimaalne. On omamoodi ime, et joomine inimesi juba ära ei hakka tüütama.
Kahtlemata leidub ka neid, kellele alkohol lõõgastusvahendina väga hästi sobib. Kuid liigagi selgelt on veel rohkem neid, kellele see absoluutselt ei sobi ja tulemusi näeme oma silmaga, kuuleme pidevalt uudistest ja loeme ajalehtedest. Kui alkohol oleks praegu vähetuntud, underground tegija psühhoaktiivsete ainete areenil, siis teadusuuringute põhjal seda vaevalt legaliseerida julgetaks. Briti eksperdid on hinnanud seda nii kahjulikkuselt kui sõltuvuspotentsiaalilt umbes sama ohtlikuks kui heroiini, crack'i ja metamfetamiini. Vaatasin hiljuti fotosid aastavahetusepidustustest Inglismaal. Tänavad olid tihedalt täis purupurjus, kaklevaid, oksendavaid, asfaldil aelevaid noori inimesi. Sellised vaatepildid panevad tahes-tahtmata mõtlema, et inimkond on kuskil midagi valesti teinud. Meil ja meie järeltulevatel põlvedel on võimalus ja ma arvan, et lausa kohustus see viga üles otsida ja likvideerida.
Olevik muutub kiiresti minevikuks ja selle ajaga, kui me jõuame nina nuusata, tehakse kuskil uus teaduslik avastus, leiutatakse uus nutiseade, võetakse vastu uus seadus. Me ei ole liigi ja ühiskonnana oma arengutaseme tipus, vaid määramatus vahepealsuses. Iga uuendusega kaasneb veidi erinev pilk eelnevale. Arvestades, et inimliigile on alati olnud iseloomulik (ja ilmselt millegipärast vajalik) oma teadvusseisunditega mängimine, oleks aeg kasvõi hetkeks mõelda, kas just etanool on selleks kõige õigem valik. Võimalusi selleks on muide hämmastavalt palju. Siinkohal on igaühel võimalus endalt küsida: „Kas alkoholi joomine ikka annab mulle seda, mida ma sellest tegelikult saada loodan?".
