Meenub Vana Rooma senaatori Cato korratud ütlus: „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada”, aga selle vahega, et roomlased jõudsid peagi tõesti Kartaago hävitamiseni, kuid Eestis suuremat maksupoliitika muutust silmapiiril ei ole. Koalitsioon vastab opositsioonile ettearvatult, et „eelarve kasv saavutatakse ka tulevikus eeskätt majanduskasvu, mitte maksutõusude arvel”, ja ettepanek rändab järgmist aastat ootama.

Tegelikult on kahju, et Eesti maksu- ja eelarvepoliitilised arutelud juba pikemat aega nõnda lõpevad. Vaevalt üllatab kedagi, et Eesti riigieelarve saab tublit tuge Euroopa Liidu toetusmeetmetest. Toetussõltuvuse määr aga võib küll vapustada, kui see konkreetse arvuna teie ette lajatatakse – nagu tegi Tartu ülikooli professor Urmas Varblane hiljuti UniCrediti äriseminaril.

Viimasel kolmel aastal on eurotoetused moodustanud ligi 20% riigieelarve tulude poolest. Toetuste suhteks maksutuludesse kujuneb tänavu ligi 25%: maksutuludena laekub 4,7 miljardit eurot, toetustena 1,2 miljardit. Teisiti öeldes suudaksime me ise ülal pidada umbes viiendiku võrra kiduramat riiki, kui meil praegu on. Enne kriisi, 2006.–2008. aastal oli vahe „ainult” kümnendiku ringis.

Toetusteta hakkama saamiseks tuleks Eestis koguda iga elaniku kohta 850 eurot rohkem makse kui praegu (iga töötava elaniku kohta aastas u 2000 eurot rohkem), on Varblane välja arvutanud. 2011. aastal koguti Eestis makse 3355 eurot elaniku kohta...

Sõltuvus väheneb raskelt

Vastuseks saab öelda, et rumal oleks toetused võtmata jätta, kui neid pakutakse. Ja et Euroopa Liit jätkab meile toetuste maksmist veel palju aastaid. Tõenäoliselt tabavad EL-i järgmist eelarvekava mõned kärped, aga päris laiali EL ilmselt ikka ei lähe ja teatud hulga toetuste maksmine jätkub igal juhul.

Sellegipoolest on kõhe mõelda, et viiendiku ulatuses ei majanda Eesti riik end ise. Varblane arvab, et 2009.–2012. aasta arengut vaadates ei tasu meil oodata maksulaekumiste kiiret loomulikku suurenemist, mis aitaks kriisiaastatel süvenenud toetussõltuvust vähendada.

Pealegi on toetustel ilmselgete heade külgede kõrval ka halbu külgi. Sellest räägitakse juba päris palju, et eurotoetusi ei kasutada alati targasti ja et mõnikord ei ole projekti eestvedajad mõelnud ülalpidamiskuludele, mida euroraha eest tehtud investeering hiljem nõuab.

Varblane tegi statistikat uurides veel sellise tähelepaneku, et aastail 2006–2011 on erasektoris kõige jõudsamalt kasvanud kutse-, teadus- ja tehnikaalal töötajate arv – see on rida, kus kajastuvad ka euroraha taotlemise projektide kirjutajad (võrdluseks: enamikul teistel aladel on toimunud tööhõive vähenemine). Toetustaotluste kirjutamine kui kõige kiiremini kasvava hõivega majandusharu? See ei ole just märk majanduse tugevusest.

Nende kurvastuseks, kes loodavad, et Eesti saaks üksnes astmelise tulumaksu sisseviimise, ettevõtte tulumaksu taastamise või muude täiendavate maksudega tagasi isemajandavaks muuta, peab ütlema, et vaevalt – vahe on liiga suur, vaja on ka ettevõtlust edendada ja samal ajal avalikku sektorit tublisti efektiivsemaks muuta. Mugavustsoonis püsiv riigikogu sellega hakkama ei saa.