Villu Zirnask

Riigiettevõtete erastamine on emotsionaalne küsimus. Emotsioonid tekivad sellest, et erastades annab riik ära võimaluse saada osa riigiettevõtte kasumist ja pärast erastamist võib riigiettevõte minna Eestile soovimatult tegutsevate omanike kontrolli alla.

Kumbki hirm pole päris tühjalt kohalt tekkinud, aga neid ohte on võimalik edukalt vaos hoida. Vaatame näiteks põhjanaabrite poole. Soome ei hoia riigiettevõtteid kiivalt kogu täiega endale, vaid on paljudesse kaasanud ka erainvestoreid ja ettevõtted börsil noteerinud. Näiteks Fortumis, mis on põhimõtteliselt sama tüüpi ettevõte nagu Eesti Energia, on Soome riigi osalus 50,8 protsenti.

Soomes täiesti normaalne

Soome on jaotanud riigi osalusega ettevõtted kolmeks (riigiettevõtetega tegeleb seal peaministri büroo riigiomandi juhtimise osakond, vt www.valtionomistus.fi). Esiteks need, milles tal on üksnes tavalise aktsionäri huvi: ettevõtte väärtuse kasv. Selline osalus, enamasti väiksem kui 30 protsenti, on Soomel mitmekümnes tuntud ettevõttes – näiteks TeliaSonera, StoraEnso ja Altia.

Teiseks on ettevõtted, milles Soome riigil on peale tavalise aktsionäri huvi ka strateegilised huvid. Nende hulka kuuluvad näiteks sellised börsiettevõtted nagu Fortum, Neste ja Finnair, kus riigi osalus on veidi üle poole.

Kolmandaks ettevõtted, mille pidamiseks on Soome riigil kindlad erihuvid – nagu Yleisradio (avalik-õiguslik ringhääling), Alko (alkoholimüügifirma), Veikkaus (lotofirma) ja Fingrid (elektrisüsteemihaldur).

Eesti Posti erastamiseks Soomest eeskuju ei leia: sealset postiteenistust opereeriv Itella Grupp kuulub sada protsenti riigile ja erastamist praegu päevakorras ei ole.

See-eest on küllalt palju postifirmade erastamise näiteid mujal: Deutsche Post, Hollandi TNT, Belgia post, tänavu on jälle hakatud rääkima Briti Royal Maili erastamisest. Kui vaadata kolmandat rohkem mainitud erastamiskandidaati, Tallinna Sadamat, siis sadamad on sageli hoopis munitsipaalomandis: näiteks Helsingi sadam, mille omanik on Helsingi linn, või Rotterdami sadam, millest 70 protsenti kuulub Rotterdami linnale ja 30 Hollandi riigile.

Nende näidete põhjal saab kindlalt öelda, et pole olemas head põhjust, miks Eesti riik ei tohiks mõne praegu sajaprotsendiliselt riigi käes oleva ettevõtte vähemusosalust börsile viia.

Nüansirikkam küsimus on: millal erastamine ette võtta? Konsultatsioonifirma PwC ülevaates Euroopa avalike aktsiapakkumiste kohta tõdetakse, et pärast mõningaid julgustavaid märke tänavu esimeses kvartalis, langes teises kvartalis aktiivsus dramaatiliselt. Suur osa ettevõtetest lükkas oma aktsiamüügi poole või koguni terve aasta võrra edasi, sest praegu ei saa kindel olla, et aktsiatele leidub piisaval hulgal hea hinnaga ostjaid.

Sellest hoolimata, ei tähenda praegune nõrk IPO-turg, et valitsusel ei tasu vastu võtta põhimõttelist otsust riigiettevõtete vähemusosaluste erastamise kohta. Erastamise ettevalmistamine võtab ju aega ja selleks, et õigel hetkel valmis olla, tulekski osa otsuseid ja töid juba praegu ära teha.

Riigiettevõtted
Eestis Osalus%
Eesti Energia 100
Elering 100
Tallinna Sadam 100
Eesti Post 100
Tallinna Lennujaam 100
Lennuliiklus teeninduse AS 100
Saarte Liinid 100
Eesti Loots 100
Elektriraudtee 100
Teede Tehnokeskus 100
Metrosert 100
OSPA 100
A.L.A.R.A. AS 100
Eesti Raudtee 100
Eesti teed 100
KredEx 100
Kesklabor 100
Geoloogiakeskus 100
Kaardikeskus 100
Eesti Loto 100
Vireen 100
Vanglatööstus 100
Erika Neli 100
Andmevara 100
Levira 51
Metsataim 60
Näitemänguagentuur 89
Estonian Air 90
Ökosil 35