Ideaalis on parem Riigikogu võimalik

Riigikokku kandideerib 971 inimest, konkurss, seega 9,6 inimest ühele kohale. Hullem kui omal ajal arstiteaduskonda või Kunstiinstituudis arhitektuuri erialale. Ühelt poolt väga tunnustustvääriv, et meie seast nii paljud on leidnud üllameelset soovi eneseohverduseks. Sest mis muud on töö Riigikogus kui kodanike huvide parima esindamise nimel otsatult pingutada. Tänuks ilkumine ja „metsalise märk otsaees", nagu Kalev Kukk hiljuti tabavalt sedastas.

Teiselt poolt, näib, et umbes pooled kandideerijaist lähtuvad siiski kunagisest Olev Toometi (KMÜ) tõdemusest, et töö Riigikogus on investeering iseendasse. Et saab pensioni ja kuluhüvitis on lahe. 

Isiklikult on mul olnud võimalus eluteel kohtuda umbes poolte inimestega, kes kandideerivad.  Neist omakorda umbes 2/3 julgeksin kõhklematult Riigikokku soovitada. Sest neil on teadmisi, maailmavaade, töövõime jne. Selliseid isikuid leidub kõikides etableerunud erakondades. Tõsi, ühtedes rohkem ja teistes märgatavalt vähem. On alust arvata, et ka ülejäänute hulgas (nende, keda ma isiklikult ei tunne) on 2/3 tublisid ja vaid kolmandik kõlbmatuid kandidaate. Need eeldused võimaldavad loota, et korralik, töökas ja andekas Riigikogu koosseis on igati võimalik.

 

Parteijuhid tahavad Riigikogu tasalülitada

Ideaallahendused paraku ei kuku alati välja. Nimelt on parteidel ja eriti nende juhtkondadel kiusatus just Riigikogu tasalülitamise eesmärgil pigemini keskpäraseid käetõstjaid ja printsiibituid tegelasi Riigikokku soovida. Sest siis on lihtsam valitseda.   Valitsusparteid on olnud vägagi üksmeelel selles, et edaspidi ei pruugiks valija hääl omada sedagi tähtsust, et kandidaadid reastuksid saadud häälte arvu järgi.  Loomulikult, sest parteiführeritele meeldib, kui nemad määravad pingerea. Sest see stimuleerib lojaalsust liidrile ja tema struktuurile. Kui sinu tubane töö sõltub ikka Liidri otsusest, küll sa siis oma põhimõtted alla neelad ja kuuletud. Liidri lemmikuks Riigikogus on tegelikult Tarmo Leinatamme tüüpi poliitik, kelle arusaam elust piirdub kuluhüvitisega. Kui see sõltuks valijatelt saadud toetusest, oleks vastupidi. Isegi Liider peaks pingutama, et oma tööd jätkata. 

Muidugi võib väita, et parteidesisesed hääletused nimekirjade üle on demokraatia triumf. See poleks õige isegi juhul, kui need eel- ja sisehääletused oleksid tõsised ja ausad, mitte teeseldud ja manipuleeritud. Sest mõelgem nüüd, keda määratleb Põhiseadus kõrgeima võimu kandjana? Rahvast! Põhiseadus ei ütle, et kõrgema võimu kandja on parteilane.  Ehkki valitsuserakonnad, kes kõik on üsna Edgar Savisaare käpa all, justnimelt seda ekslikku tõlgendust kultiveerivad.

 

Parteid jaotavad ühiskassa raha

Kui umbkaudu kokku lüüa parteilaste arv Eesti Vabariigis, saame numbri 40 000. See on ligilähedaselt 4% valijaskonnast. Tühine vähemus, ei saaks 5% künnisestki üle. Neist omakorda aktiivseid on veel kümme korda vähem, sest parteide ridu kaunistavad ju ka peibutuspardid ja lihtsad liikmed, kes ei kuulu „organitesse".

Aktivistide ja pühendunute arv on igas parteis keskmiselt 100, mis kõikide peale kokku annabki välja selle 971 isikut, kes siis otsustavad, keelavad, käsivad, poovad ja lasevad.   Viimase tagamiseks käitutakse enamasti maffia tüüpi organisatsioonina, kus avaliku huvi nimel valitsedes jaotatakse tegelikult ühiskassa raha. See jaotuslepe peegeldab jõudude vahekorda. Viimast saab oma kasuks muuta, kui sul on rohkesti avaliku võimu ametikohti - maavanemaid, linnaosavanemaid, ministeeriumiametnikke, haigla nõukogu liikmestaatust jne. Sest sinna oma parteituusasid nimetades kontrollid jälle ühte sektorit.   Bolševikud teadsid, et kõike tuleb siiski kontrollida... Ka koolidirektoreid.  

 

Pesupulbril maailmavaadet ei ole

Partei on definitsiooni kohaselt „grupp inimesi, kes on otsustanud võimule tulla ja sealt enam mitte kunagi lahkuda". Demokraatia tagab õnneks, et aeg-ajalt tuleb lahkuda.  Muidugi, parteid teevad kõik endast oleneva, et see ebameeldiv silmapilk ei saabuks.  Sest mõelgem, kui palju jama tekkis näiteks Reformierakonnas, kui miski deklareeritud põhimõtte tõttu Tallinnas enam Keskiga koalitsioonis poldud.

Alguses oli lihtne: noored töötud linnaosavanemad telkisid lihtsalt Tõnismäe kontori õues.   Siis aga tuli talv. Peasekretär mõistis, et ega inimesed pole lambad, keda võib Koipsi saarele surema saata. Muide, erinevus n.ö. vanade ja staažikate parteilaste ja broilerpoliitikute vahel on peamiselt see, et kui vanad on elus ka midagi õppinud ja ametitki pidanud, siis noored oskavad üksnes ja ainult poliittööd, seega on nad vabal tööjõuturul konkurentsivõimetud. Seepärast peab peasekretär käituma pragmaatiliselt - igal juhul tuleb teha valitsust Keskerakonnaga. Mis sellest, et programmid kõlavad vastandlikult. Aga ainult kõlavad. Sest parteid ei pea väga oluliseks seda, et lubatut ka teostada. Ja pesupulbril tegelikult ei olegi maailmavaadet. Nii ongi Eesti selline unikaalne riik, kus sotsiaaldemokraadid erastavad raudtee, aga liberaalid natsionaliseerivad selle.

 

Kõikidel erakondadel on taak kaelas

Maffia-tüüpi organisatsiooni eksistentsi eelduseks on nn ühine kuritegu. Kui Keskerakonnal on kõige pikaajalisemad sõbrasidemed Polistšuki tüüpi inimestega ja varjatud ühistegevused Vene riigiettevõtlusega, siis kõikidel erakondadel nii suuri kuritegusid muidugi pole.

Reformierakonna eneseõigustus kõneleb sellest, et kui neid poleks, teeks Kesk palju rohkem kurja. Vali väiksem pahe, ütlevad nad malbelt! Mulle ei ole eriliseks lohutuseks teadmine, et kuritegusid pannakse toime paariskuupäevadel ja mitte iga päev. Sellest võib leida suhtelist lohutust isik, kes on kuritöö kaasosaline ja jagab neist saadud hüvesid, kuid leiab, et tema tegevus on õilis, kuna ta ise ju röövitavat ei löö.  Parem oleks, kui aidataks kurjategijat vastutusele võtta.

Rahvaliidul on kivina kaelas Riigi Viljasalv ja meie kõigi isamaa magusamate maatükkide sahkerdamine. Iroonia on selles, et Rahvaliidu loosung on alati olnud, et Eestimaad maha müüa ei lubata!

Kõikidel erakondadel on ühine kuritegu, mis on sadade miljonite maksumaksja raha mõttetu üleandmine reklaamiagentuuridele ja meediaväljaannetele. Vaid Eestimaa Rohelised suudavad sel taustal esialgu positiivselt silma torgata. Eelarveraha majandusse suunamine pole iseenesest paha, see nõiaring elavdab käivet ja toob maksutulu tagasi.  Mille eest saab taas veelgi juhmimaid reklaamklippe toota.  

 

Loo moraal on selles, et valitsevaid erakondi ei tohi ükski kõlbeline valija valida. Neid valivad üksnes maffiaisandate sõltlased. Aeg on valida opositsioonierakondi, sest ükski poliitmaffia ei tohi liiga kaua tsementeeruda!