Erandlik on Rahvaliidu „Eestimaist leiba ja tööd", mis sobib eepilise perekonnaloo pealkirjaks. Küll kõlbab roheliste kodulehel olev „On aeg! Valida vabad ja isemõtlevad" kuuenda episoodi „Jedi tagasituleku" asemel, sest tuli sealgi peategelastel ise valida jõu heledama ja tumedama poole vahel.

Lucase filmimaailm omab enamgi seoseid poliitika eluga. Jedide ordu liikmed suhestusid Jõuga. Nõukogude Liidu viimane konstitutsioon määratles ka Kommunistliku Parteid kui jõudu. Kuuenda paragrahvi esimene lause oli: „Nõukogude ühiskonna juhtiv ja suunav jõud, tema poliitilise süsteemi, riiklike ja ühiskondlike organisatsioonide tuumik on Nõukogude Liidu Kommunistlik Parteri." Esimene „Tähesõdade" film linastus samal aastal 1977. aastal, kui võeti vastu too konstitutsioon.

Juhtlaused tekitavad teisigi mõtteid. Minu teadmist mööda on Riigikogu 101 liikmest koosnev riigiorgan, kus isemõtlemine võib olla hea, kuid koosmõtlemine on vist tulemuslikum. Kuid kommentaare kuulates tundub mulle, et paljudele meeldib rohkem selline poliitik, kes pole valmis endi lubadustest ja arvamustest midagi edasi või tagasi lükkama, sest see oleks tema jaoks ususalgamine. Tavaliselt on sellist lähenemist peetud radikaalsuseks, mis seab eesmärgiks parlamendi allutamise ühele poliitilisele jõule. Eks mõnigi, kes kurdab üksmeele puudumise üle, on valmis sellist olukorda kompromissiks ja konsensuspoliitikaks nimetama.

Minu senine arusaamine peab kompromissiks olukorda, kus üks Riigikogu liige on valmis arvestama teise erakonna valijate mõne huviga ja seda siis, kui selline arvestamine on vastastikune. Eesti rahvas on andnud kompromissi otsimisele ja selleni viivatele läbirääkimistele tabava väljendi - lehmakauplemine. Kuigi kohati on tunda, nagu tahaks mõni selle väljendi kasutaja midagi või kedagi halvustada. Turul me ometi peame olukorda, kus lehm või keegi/miski muu on kaubeldud müüja ja ostja läbi rääkides maha ideaalseks olukorraks ja turutasakaaluks. Adam Smith kirjutas ju küll, et oma lõunasöögi eest ei pea me lihuniku, pagari ja õllepruulija heatahtlikust tänama, vaid nende lootust tulu teenida. Miks peaks kokkuleppeid parlamentaarses demokraatias, mis põhineb konkurentsil sama palju kui koostööl, halvustama?