11.04.2008, 00:00
Welcome to Estonia: Mida Hemingway ütles
Eestlastele meeldib tsiteerida Hemingwayd: “Igast maailma
sadamast võib leida vähemalt kaks eestlast.” Ma teadsin
Hemingwayst nii mõndagi, aga see fraas oli mulle enne Eestisse
tulekut tundmatu. Ühendriikidesse sõites katsetasin seda
ühe Hemingway Seltsi ametimehe peal. Ta vahtis mind pahaselt, nagu
oleksin küsinud midagi ülearust, umbes nagu mis marki
deodoranti Hemingway kasutas. “Ma ei usu, et Hemingway oleks Eestit
maininud,” torises ta. “Aga noh, mine sa tea. Hemingway
ütles igasuguseid asju.”
Mõni aasta hiljem
näitas mulle üks eestlasest toimetaja konkreetset kohta romaanis
“Kellel on ja kellel pole”. Mõistagi oli mul üsna
piinlik nii oma asjatundmatuse kui ka Hemingway Seltsi ametimehe
pärast. Aga kui järele mõelda, siis ehk ei saagi ühelt
akadeemikult nõuda, et ta tunneks viimast kui lauset viimasest kui
Hemingway teosest. Eriti kui tegu on raamatuga, mida Hemingway ise olevat
“rämpsuks” nimetanud. Ja kui tahta kirjanduslikku juuksekarva
lõhki ajada, siis ei ole ka eestikeelne tõlge päris
täpne. Aga ikkagi on need kõik kehvad vabandused. Fakt on see, et
Hemingway kirjutas eestlastest.
Eestlastele võib meeldida
põhjaameeriklaste rumaluse üle irvitada, aga veel parem oleks
pöörata see enda kasuks. Vaatamata Hemingway panusele on Eesti nii
tundmatu, et selle kohta võib rääkida ükskõik mida
ja Lääne inimesed on sunnitud nõustuma
võimalikkusega.
Näiteks Faulkner ütles, et kui ta
mingil põhjusel ei saaks elada Mississippis, siis ta koliks Eestisse.
James Joyce ütles, et eestlased on kõvemad viinaninad kui iirlased
– “ja ei ütle kunagi ära heast kaklusest”. Joseph
Conrad, kui teda tunti veel Jozef Teodor Konrad Nalecz Korzeniowskina, elas
aastaid Vene tänavas.
Eesti maksumaksjad on kulutanud miljoneid
mõttetule loosungile “Welcome to Estonia”, tegelikult aga
läheks siin vaja paremaid jutumehi. Kes esindab riiki paremini, kas
võluv, aga otsekohe ununev blondiin, kes ütleb naeratades
“Welcome”, või keegi, kes “läks, ja maa ta
sammust vastu kõmas... käed marraskil, üks kriimupuru
üksnes... ja rahnu meenutas”? Viimane on Jevtušenko kirjeldus
Hemingwayst. Ja see ei ole minu väljamõeldis.
President
Toomas Hendrik Ilves tundub mulle selle inimesena, kes on arendanud Eestist
lugude jutustamise kunsti täiuslikkuseni. Ma kujutan ette, kuidas ta
Columbia ülikooli päevil äärelinnabaari kõige
pimedamas nurgalauas, haisvate Euroopa sigarettide suitsuvines kõneles
Ameerika tudengitele oma suguvõsa lossist Eestis. Kuidas ta kirjeldas
– peene aktsendiga – uhkeid ajujahte, kus härrased kummutasid
lageda taeva all hõbekarikaid bordoo veiniga, ja oma
igapäevatööd, mis seisnes valge täku sadulas üle
kastemärgade väljade kappamises, et pärisorjade
viljalõikuse järele vaadata. Selline on turistidele sobilik pilt
Eestist. Palju romantilisem kui tegelik töötegemine ja
vaevanägemine. Ja märksa huvitavam kui “Welcome”.
Mõne aasta eest juhtus mu naine Liina Atlandi-lennul
kõrvuti istuma CIA agendiga. See oli keegi tegelane John Ashcrofti
meeskonnast, kes lendas Moskvasse USA justiitsministri visiiti ette valmistama.
Mees väitis, et ta on juurte poolest leedulane. Agent
rõõmustas, kui kuulis, et Liina on eestlane, aga mida kauem
jutt kestis, seda selgemaks sai, et agent ei tea eriti midagi ei Leedust ega ka
Eestist. Viimaks küsis: “Kus see Eesti õie
ti on?”
Liina, kes kohe sugugi ei kannata rumalaid, vastas
endastmõistetavalt: “Aafrikas.”
“No muidugi
Aafrikas,” ütles CIA mees, “aga kus kohas
täpsemalt?”
Ma lugesin kusagilt, et EAS kavatseb
lähiaastatel kulutada 150 miljonit krooni Eesti kuvandi reklaamimiseks
välismaal. Loodetavasti leiavad nad oma sisemise muinasjutuvestja ning
mõtlevad välja midagi erksamat kui “Welcome”.
Lõppude lõpuks on meil ju olemas kogu butafooria – lossid,
varemed, keskaegsed linnad –, et püsti panna romantiline
etendus maata ülikutest. Ja kui eestlased ei taha näidendis
kaasa lüüa, võib-olla nõustub president Ilves taas
esitama mõnd rollidest, mida ta etendas oma Manhattani lemmikbaari
suitsuses nurgalauas.
“Ah jaa, mu armsad, zee arm mu vasakul
põzel? Oli üks duell Vivonne de la Chátaigneraiega kes oli
kõige kuulsam mõõgavõitleja
Prantsusmaal...”
Eestlased võivad ju uputada 150
miljonit krooni “Welcome’i”, kui tahavad. Aga mina
eelistaksin mõnd Hemingway-väärilist lugu. Lääs
neelab selle alla nagu kompu. Lõppude lõpuks ütles Hemingway
igasuguseid asju.